24.11.24

 ...

Ei saa ju jätta seda kuupäeva märkamata.

Märkamata, märkimata.

Olgu siis kasvõi need vaated, mis täna pildile jäid. Homme on kõik teistmoodi.

...

Üks kodune päev

 ...

Mõte TT blogist.

Väga kaugele tagasi vaatama ei hakka, kõige lihtsam on rääkida eilsest. Juba kasvõi sellepärast, et eilne päev oli lühem kui üleeilne, rääkimata paari nädala või mõne kuu kaugusele jäänud päevadest. 

Ilmselgelt mahub lühikesse päeva vähem kui pikka päeva, lihtsam meenutada ja lühem kirjutada ;)

Vähem on parem!

...

Üks päev Tegelinski moodi

Äratus oli kümmekond minutit peale kaheksat. Mitte et ma oleks äratuskella helisema pannud, ma isegi ei mäleta, millal viimati kellahelina peale ärkasin. See hääl akna taga oli vana tuttav lumesahk, häälekas hiiglane. Selle talve esimene sahatamine, arvestades eelmise päeva ootamatut lumerikast talveilma, oligi hädasti vaja. Pärast köögiaknast kontrollisin, sahk oli oma tööd hästi teinud, ka väljasõit õuest on lumevaba.

Kuna ülestõusmiseks aeg nagu veidi varane, võtsin oma lugemisel oleva raamatu (Tan Twan Eng "Uste maja")*, öösel olin jõudnud leheküljeni 202. Kätte võtsin, aga enne kui lugema jõudsin hakata, juba magasin edasi. 

Ja nägin und.

Ma isegi mäletan, mida unes nägin! Olin Tallinnas, ja liikusin rulaatoriga. Aga see polnud tavaline rulaator, pigem paistis ta välja nagu vana ja roostes ostukäru. Sellega ma siis kärutasin mööda linna, mingil hetkel isegi kihutasin kuskilt kiriku juurest kallakust alla, kuidagi ma seal peal püsisin. Peal selles mõttes, et ikka nagu toolis, mitte sees nagu kärus.

Uinak ei olnud pikk, usun, et varsti peale 9 olin ma juba jalul. Edasi tuli traditsiooniline hommik. Kõik need tavapärased toimingud: natuke sirutamist ja natuke venitamist, vannituba ja voodi, köögitoimkond ja söögitoimkond. Pliidi alla tegin tule. Ja siis võtsin oma kohvitassi ja raamatu ning tegin tunnikese lugemist.

Mulle meeldivad raamatud, mis sunnivad end natuke rohkem kurssi viima. Mõne elulooga, mõne ajaloolise faktiga, mõne kunsti- või muusikalise loominguga. Seekord oli raamatusse sisse kirjutatud  üks tegelaste jaoks oluline muusikapala. 

Reynaldo Hahn "L`Heure Exquise"

Otsisin välja ja kuulasin mitu korda. Ikka kohe mitu-mitu korda, nii lühike lugu oli, et ei jõudnud veel kuulama hakata, kui juba oli läbi ;)

Tegelikult oli kahju raamatut käest panna, aga eelmisel päeval seoses ilmastikuoludega oli mul ajaleht postkastist (oma 500 sammu!) toomata. Lugupidamisest lumelükkaja vastu otsustasin, et täna lähen teen vähemalt selle õueringi ära. No ja siis puudevedu ka ju veel.

Aga õues nägin, et elupuu oli raskuse all hakanud laiali vajuma ja Saaremaa-juurtega mägimänd lausa alandlikult lookas.

Loomulikult läksin tuppa ja võtsin fotoaparaadi.

Kõigepealt. 

Siis raputasin lume maha.

No ja kui juba õues, siis lükkasin mõned rajad sisse, ja kui juba fotokas taskust, tegin kõnniringi ka. Algul ainult postkastini, aga edasi metsa, kuhu isegi tee ei vii: trügisin läbi lume ja üle murdunud puude oma tuttava sipelgapesa juurde. Polnudki seal ammu käinud. 

Täitsa alles oli!

Tagasi kodus, ajalehed käes, lõpetuseks veel mõned ümberladumised puukuuris, kokku oma poolteist tundi värsket õhku.

Edasi jälle tavapärane, köögitoimkond-söögitoimkond ja kütmine, algul ahi 1 ja siis ahi 2. Kuna mulle meeldib, et toas piisav varu puid, siis pool 12 läksin veel ja tõin kuurist mõned sületäied ahjupuid tuppa valmis. Selles pole midagi ebatavalist, eelmine talv ma kogu aeg tõin puid kuskil südaöö paiku, nüüd pole rütm veel päris paika loksunud.

Söögitegemisest võiks ka rääkida. Punases ahjupotis ja päris ahjus tegin paar päeva tagasi paraja koguses lihalõike, nüüd jagub mitmeks päevaks. Isegi kartuleid ei pidanud täna keetma, napilt küll, aga mingi kogus oli eilseid järgi. Ja siis keerasin lahti viimase (rõhk sõnal viimase) hapukapsapurgi.... see toiming paneb mind veel praegugi ohkama ;) Nimelt otsustasin, et hakkan jõululauale toitusid varakult varuma, ja iga kord, kui kuskil soodukaga praekapsas müügil oli, ostsin ette ära. Vahepeal oli lausa kolm purki. Aga ma tõesti armastan hapukapsaid, ja mulgikapsaid, ja hapukapsasuppi!

Eks tuleb uuesti vaatama hakata!

Eilsest veel, telekas oli krimi-reede, aga ma ei viitsinud vaadata. Ma saan küll nii teleka ees olla, et filmi ei vaata. Aga kui aus olla, siis viimased 15 minutit ma siiski veidi jälgisin, sest kuigi film nähtud, ega ma ju hästi ei mäletanud, kes kus ja miks tappis. 

No ja siis mu raamat, kella poole kaheks, kui magama läksin, oli raamat (350 lehekülge) ka läbi.

Natukene sain Messingeris suhelda, üks telefonikõne ja üks pisipilt, üks Sudoku ja mõned artiklid ajalehest, ajaskaalat enam hästi ei mäleta, aga pakun, et kõik kokku viimased 5-6 tundi enne magama minekut.

Ja ongi kogu lugu, üks kodune päev, kus tegelikult midagi ei juhtunud.

Ah jaa, numbreid veel. Mul kell näitas 8800 sammu. Ega ta eriti muud ei näita, aega, pulssi ja samme. Aga mulle piisab :) 

...

* Kivirähk ühes oma lugemissoovituses vihjas

...

Kui poleks, siis oleks

 ...

Kui FB poleks millalgi ammu-ammu, no nii umbes paar kuud tagasi, jaganud minuga "Hooandja" märguannet, et on võimalik toetada projekti "Kuulaps", siis ma poleks sellest võimalusest teadnudki. 

Ja kui ma poleks mõned päevad tagasi läinud kontrollima, kas projekt on eesmärgi saavutanud, siis ma oleks jäänudki vaid aimama, et ettevõtmine oli edukas, ja poleks teadnud, et tegelikult on veel viimased tunnid aega 300+ toetajaga liituda. 

Seega, veel oli võimalik toetada, aga saada ka südamest tänatud, lahkesti kutsutud ja lubadus kingituseks trükivärske raamat.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Aga ega ma edasi ka ilma oleksita ja poleksita ei saa ;)

Kui meil eile oleks olnud samasugune ilm kui täna, ma pole kindel, et ma oleks linna läinud.

21.11.2024

Aga eile olid liikumistingimused paremad, nii maal kui linnas.

Loomulikult ma läksin.

No ja kui ma poleks eile linna läinud, siis oleks mul tänaseni Fotografiskas käimata ;) Vähe sellest, ma poleks isegi teadnud, kuhu minna ja kuidas sinna pääseb.

Aga mitte ainult!

Ma oleks jäänud ilma ühest ääretult soojast ja südamlikust õhtupoolikust, kus koos olid meenutused ja muusika. Ja palju andekaid, tegusaid ning pühendunud inimesi, kes mäletasid ja mälestasid.

Ja veel midagi... mul peaaegu polnud enam meeles, et Tõnis Mägi on läbi aastakümnete mu lemmiklaulja olnud. Nüüd oli võimalus üle pika aja teda jälle kuulata ja nautida.

"Aed"... sõnade autor Vladislav Koržets, muusika Riho Sibul.

Sinna on ikka üksjagu hingepiina sisse kirjutatud ja lauldud.

Nagu teistessegi lauludesse, mis sel õhtul kõlasid.

...

No ja kui kaasa poleks mulle õhtul jaama vastu tulemist pakkunud, oleks ma Tallinna jäänud... mis poleks ka kõige halvem variant, sest Tallinnas oleks ma tänasest lumelükkamisest pääsenud. 

Aga ta tuli vastu. Ja nüüd on mul kodus üle 500 lehekülge huvitavat lugemist, soojaks köetud ahjud ja õues ilus talv.

...

Mõeldes meestele

 ...

Õnneks leidsin ühe lapsukese joonistatud pildi, usun et 10+ aastat tagasi.

Ei pidanudki palju rohkem nuputama, kui et kiri juurde ;)

Tervelt 3 tundi veel aega nautida!

...

Fotojaht... lihtsad hetked

 ...

Kõik see on vaid korraks.

Järgmisel hetkel on pilv varjutanud kuu, taevapuna kahvatub ja vikerkaar ongi hajunud.

14.11.24

15.11.24

18.11.24

...

Ainueksemplar

 ...

Tänase päeva* tähistamiseks! 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis see oli esialgne plaan, et ainult üks eksemplar, aga mu meelest tuli nii hästi** välja, et pidin tellima kordustrüki ;)

Kõik sai alguse sellest, et leidsin Tallinnas huvitava koolituse, fotoraamatu koostamine Südalinna majas.

Kohapeal selgus, et mitte ainult koolitus polnud põnev, koht oli ka põnev, kasvõi juba selles mõttes, et päris kõrgel.

Olen oma Päevaraamatusse kirjutanud:

Kolmapäev, 18.09.2024 

Tallinnas käidud, koolitus saadud, kohe palju targem olen!

Enne kohale minekut (üritus algas kell 17.30) sõin kosutuseks ära ühe jäätise, ja terve söögiaja kulutasin leidmaks üles see õige uks, kust sisse pääseb. Kosutuseks selles mõttes,  et koolitus on 4. korrusel ja vaim peab valmis olema, et ronimine õnnestuks! Kõik läks väga hästi, õige ukse leidsin just sellel minutil, kui jäätis otsa sai, ja isegi ronimine õnnestus üle ootuste probleemideta. Piinlik mõelda, et mõttes hädaldada julgesin.

Koolitus oli hea, juba teooria osa andis palju julgust  ja teadmisi, hädapärast võiks juba ise nokitsema hakata. Nüüd on 2 nädalat aega, et raamatuplaan paika panna. 

Kolmapäev, 02.10.2024

Täna jälle Tallinna päev. Fotoraamatu kujundamise teine koolitus. Kodus panin kõik oma 77 pilti mälupulgale, aga igaks juhuks välis-kõvakettale ka, et ikka kindla peale olemas oleks. Hommikul otsisin  veel 10 lisapilti, sest mine  isahane tea ja kusiganes mõni auk täita oleks vaja.

Ilm oli suht tatine, sadas päris korralikult. Vahepeal tegin "vihmavarju-peatuse"... Raamatukoi raamatupoes Harju tänaval. Solarisse läksin mõttega, et ehk kuivan natuke, enne kui koolitus algab. 

Koolitus oli äge, kunagi sai slaidiprogramme tehtud, see andis mingi kogemuse, nüüd sattusin hasarti piltide ja tekstide paigutamisega raamatusse. 

...

Nii olen ma kirjutanud. Seda ka, et sain nende paari tunniga valmis umbes kolmandiku oma raamatust. 

Aga juurde veel seda, et väga lahe koolitaja oli. 

Kui ma oma raamatu valmis sain, jäin hätta tellimuse vormistamisega. Piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud isegi seda, mis krediitkaart mul on. Miskipärast polnud kaardi peal vajalikke andmeid avalikustatud, ja mis oli, seda ei osanud ma õigesse kohta kirjutada.

Õnneks jagas meie õpetaja oma kontaktandmed, kirjutasin talle, ja loomulikult sain abi. 

Võin kinnitada: kordustrüki tellimine läks ladusamalt!

Kui jutt juba koolitajale läks, siis mul peaks isegi pilt olema... kui üles leian ;)

Tore teada, et Ingel on endal ka blogi. Ja siis on tal veel Korrastamispisik... või on see hoopis nii, et enne oli pisik ja siis tuli blogi? Igatahes koos ühe lingi all nad on ;) 

Aga mina skännisin hulga fotosid oma vanaema-vanaisa noorusajast 1930ndatel, näpuotsaga 40ndaid ja 50ndaid juurde, ja nüüd hakkan uut raamatut kokku panema.

Rongisõit... minu meelest.

Pakun, et aasta 1948 või 1949... 
igatahes Eeval oli sel suvel ümmargune juubel.
Igaüks saab ise arvutada. ;)

...

* Uudishimu päev on Vabariigi Presidendi algatus, mida esimest korda tähistati 2022. aasta 17. novembril. Päeva eesmärk on väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ning innustada tegevusi, mis inspireerivad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ja uusi teadmisi ning oskusi omandama.

** Ennast kiitmast ma ei väsi ;)

...

Signaaleksemplar

 ...

Täna tegin poetiiru. Uuskasutuskeskus on meelelahutuseks, Grossi-pood mõningateks odavateks ostudeks ja Selver, mu lemmik, on kolmapäeval oma pikaealiste klientide suhtes eriti vastutulelik, mis sest, et mõnikord tema peale kuri olen ;)

Ah jaa, apteek ju ka!

Apteegis ostsin kaasale rohu välja. Tavaliselt ma annan esimesena tema ID-kaardi, siis kohe küsitakse minu oma. Täna mul ainult enda oma oligi, pluss peast tean kaasa isikukoodi. Apteeker heitis pilgu kaardile ja ütles: ”Mul on teie oma ka vaja.”

Nojah, ma pean vist rõõmustama, et ta pildil olevat lõusta minuga ei samastanud, aga olin siiski sunnitud tunnistama, et kaart ongi minu oma. 

Tundus, et proua kohmetus, aga mul oli päris lõbus!

Mis sellel kõigel on tegemist signaaleksemplariga?

No ma käisin ju kõigepealt Uuskasutuskeskuses. Ma ostan sealt alati midagi, kasvõi ühe pisikese asja.

Täna ostsin raamatu. 

Õhuke (70 lehekülge), pisike (10,5 x 16,5 cm) ja odav (25 kopikat... oi vabandust,  50 senti).

Mats Traar ”Ajalaulud”, luulet 1986-1989

Algul mõtlesin, et kuskilt raamatukogust maha kantud või pihta pandud raamat. Kodus uurisin sissekirjutisi rohkem... signaaleksemplar. 

Ja luule.... vastavalt ajale 1986-1989.

Akna all

Istun jälle, pilk hajevil, 
vahin aknast välja
ega taha midagi teha.
Hulk aastaid mäletan sellist istumist.
On vaheldunud aastaajad, vihm ja lumi,
maavaated linnade tusase lärmiga,
tööd ja ametid.
kuid ängistus on sama.
Ning võõrus.

...