Kadunud Mõmmi ja 70 kükki

...

28.11.2023

Käisin teisipäeval Grossi poes ja kui nägin, et Mesikäpa vahvlikommid olid suht soodukad (1.88), ostsin koju ühe paki tagavaraks. Tagavaraks selles mõttes, et eelmisel päeval olin Coopi poes samasuguse paki eest 61 senti rohkem maksnud. 

Viimasel ajal ma ostangi enamasti vahvlikomme, selleks on kaks arvestatavat põhjust.

1. Kaasale vahvlikommid maitsevad... ja ta oskab magusa söömisega piiri pidada.

2. Mulle vahvlikommid eriti ei maitse... aga igasuguse söömisega on mul raske piiri pidada. 

Nii et kirik keset küla, või et siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku.

Ainult nende odavamate kommidega läks küll nii, et keskpõrandale kokku nad ei jõudnud! Juba järgmisel päeval avastasin, et sahtlis oli ainult see hinnalisem pakk (avatud), uut ja soodukaga ostetut seal ei olnud. 

Panin pea tööle ja mõtlesin võimalikud olukorrad läbi. 

Jätsin ostukärusse? Pillasin pimedas kotte autosse pannes maha? Jäi autosse? Panin koos toiduga külmkappi? 

Mida kõike võib üks inimene, olles autopiloodil, korda saata!

Autost vaatasin, rohkem eriti ei otsinud. Kui pole, siis pole. Kui on, tuleb ise lõpuks välja! Sest just viimastel päevadel on mitu asja lõpuks ise välja tulnud. 

Minu villased sokid... ühe leidsin üles sealt, kuhu nad jätsin, teine tuli hiljem ise välja. 

Või mustad kindad... kaasa juhendamisel ühe leidsin üles, teine veel ootab väljatulekuga. 

Aga küll ta tuleb! 

Mul ükskord tulid võtmed välja, kui lumi kevadel õue pealt ära sulas. Tol aastal tuli lumi maha juba 1. novembril, mäletan seepärast nii hästi, et tulime sel õhtul, kui võtmed kadusid, isa sünnipäevalt. Ja talv oli pikk, lumi sulas ära alles kevadel.

Mõmmi-kommi-pakk tuli täna ise välja. Ei olnud kuivainetega koos keskmises sahtlis, oli igasugu köögitarvete juures alumises. 

Aga 70 kükki? 

Nii on kirjas paki peal: 1 komm 70 kükki.

Täna avastasin. 

Arvan, et edaspidi söön pool kommi päevas. 

Ega nad mulle eriti ei maitse ka ;)

...

Üks kits läks üle tee

 ...

Sõidame kaasaga Tallinna poole. Ootamatult üks kitseke, tuleb metsast, jõuab maantee äärde. Seisatab. Vaatab enne vasakule, heidab pilgu paremale. Teadvustab, et lähenev auto on hoo maha võtnud... ja siis läheb otse üle. Rahulikult.

Meie ka, rahulikult, liigume Tallinna poole. Nüüd juba suurel maanteel, kus tingimused absoluutselt loomasõbralikumad. 

Ja autosõbralikumad. 

Kodus panen pildi kohalikest teeoludest.

Eile oli meil lihtsalt ilus! 

Samas, eile olid isegi metsateed täiesti sõidetavad.

...

Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...

Mitu numbrit peale koma

 ...

Ühes selle nädala mälumängus oli küsimus 14. märtsil tähistatava tähtpäeva kohta, millel on seos Kreeka tähestikuga.

Ma ei tea, kuidas see mul järsku kuskilt ajusopist välja kerkis, ju päkapikud tulid appi ;) 

Pii päev! 

Kes siis piid ei tea! 3,14 ... nii et 14. märts, mida mõnes piirkonnas kirjutatakse 3/14, on väga loogiline kuupäev. 

Guugeldasin ja täiendasin Wikipedia abil teadmisi. Loodetavasti jääb meelde, et pii päeval on oluline pirukaid (pie) süüa.

Aga nüüd kohe kontrollin, mitu kohta peale koma mul arvust π meelde jäi ;) 

20 kohta... oleks ju hea tulemus küll!

3,1415 9265 3589 7932 3846

Kontrollisin ja parandasin... üks viga oli sees :( 

Kui nüüd keegi arvab, et mul on miski eriline numbrimälu... No ei ole! Mul on lihtsalt suur suguvõsa ja väga paljud sünniaastad on meeles. Tuli vaid inimesed ritta seada ;) 

....

Päevad tähistamiseks

 ...

Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus aasta tagasi 17. novembril. Pole just pika ajalooga ega massidesse juurdunud, aga kõlab hästi.

Nüüd takka järgi, päris raske on Päevapilt nr 112 päeva teemaga kokku viia, aga kui pingutada, siis midagi kuidagi ehk ikka.

Pole tingimata tarvis suurelt ega pidulikult.

Igaüks saab küsida just seda, mis talle meeldib.

Küllike võiks muinasjutu kirjutada, tal tulevad need kodukandilood hästi välja.

Mina käisin lihtsalt kõndimas, õhtul naabrinaiselt küsisin, mis kokkuhoiupoliitika tal seal teeääres on.

17.11.23

...

Aga päevi oli teisigi.

19. november oli Rahvusvaheline meestepäev.

Üks põhieesmärkidest: tunnustada meeste panust ühiskonda, abiellu, pereellu...

Ma siis tunnustasin: tegin abikaasale pannkooke. 

19.11.23

Aitäh tütrekesele, kes päeva meelde tuletas ;)

...

Aga 21. novembril oli rahvusvaheline televisioonipäev.

Siia sobib pilt meie pere televiisorist, aasta siis oli 1975. 

Seltskond teleka ees on täiesti juhuslik ja üksteisele võõrad.

Kokku sattusid lihtsalt ühel pühal üritusel.

Aga tänu selle tähtpäeva märkamisele 21.11 jäi mulle raadiost kõrvu küsimus, kust on pärit sõna televisor. Kõik muidugi teavad, et sõna tele on tulnud kreeka keelest ja tähendab kaugele, sõna vision aga ladina keelest... visio ja nägemine. 

Nii lihtne see ongi... mitte et mina oleks küsimusele kohe vastata osanud ;) 

....

Tehniline taip

 ...

See on midagi sellist, mida mul ei ole. 

Läbi aegade on arusaamine tehnikast olnud nigelavõitu. Isegi autoga sõitmisest ei hooli, kuigi kehtivad load mul on. 

Ja see, kuidas on võimalik, et telekas pilti näitab, on mul algusaastatest alates arusaamatu olnud. Algusest alates selles mõttes, et meie koju tuli telekas 1960ndate lõpupoole, enne mingit Eurovisiooni. Pakun, ehk oli see 1967? Kui esinejaid vaatasin, siis nimi Vicky Leandros tuli küll väga tuttav ette. 

Teda oli nüüd üle pikkade aastate põnev vaadata ja kuulata. Et kõigepealt nimi tuttav ja siis laul.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ikka kodusest tehnikast.

Paar aastat tagasi tekkis tahvlil tõrge, aku ei allunud laadimiskäsule. Mõnikord tuli paari tunniga vaid mõned loetud protsendid juurde, samas mõnikord aga käitus korralikult, paar tundi ja aku täis. 

See mõjus väsitavat. 

Kunagi polnud kindel, ja mõnikord oli kiire. 

No ja siis ükskord poja katsetas uue juhtmega, see toimis. Uus juhe oli silmale ka ilus, roheline tuluke vaatas vastu, kui laadimine öisele ajale juhtus.

Kaks aastat hooleta, oli vana viga tagasi: mõnikord laadis, mõnikord mitte. Ju olen mina liig vägivaldne tehnikaga ümber käimisel, miks muidu need jamad. 

Mõtlesin siis, et ostaks uue juhtme, saaks normaalset elu edasi elada. Kui eelmist korda meenutada.

Äris oli leti taga kena, tegus ja osavõtlik IT poiss, tema oli päris kindel, et mul ei tasu oma raha (9.50) raisata, katsetas kohapeal mu kaasa võetud juhet, tundus ok olema. Kinnitasin, et kodus sama, mõnikord on, aga mõnikord ei ole. Enamasti ei ole, aga kui on, siis olen selle paigaldamisega enne palju vaeva näinud.

Tema hoopis soovitas lasta tahvel üle vaadata, andis isegi aadressi, kust abi võiks saada. Ütlesin küll, et usuks teda 100 %, aga mul kogemus, mis paneb kahtlema.

See oli kohalikus väikelinnas nädalat paar-kolm tagasi.

Juhe jäi ostmata, aga remondi-abi ka otsima ei läinud. Kodus katsetasin natuke, et kumb juhtmeots siis tegelikult jukerdab, kas tahvlipoolne või see, mis  laadijasse panen.  

Paari päevaga oli asi kindel: ei ole see ots, mis tahvlisse torgatav. Laadijat ennast ma ei kahtlustanud, mul pulsikella laeb  probleemideta.

No igatahes, eile, kui Tallinna minek, pistsin probleemse juhtme jälle kotti. Et lähen ja ostan uue.

21.11.23

Noormees letis küsis kahtlevalt, et miks ma juhet kahtlustan, näeb nii uus välja. Aga enam ei lasknud ma end mõjutada, ütlesin, et asi on testitud ja otsus tehtud. Aga ostan ainult siis, kui alla 10 euro maksab. No maksis 10.90.... nii et mingi järeleandmise ma siiski tegin.

Kodus panin uue juhtme laadijasse... kohe hakkas protsente kogunema!

Aga vana juhe on jumalast uus ja ilus, võin ära kinkida. Ehk aitab, kui kuskilt natuke tangidega näpistada, saaks ehk töökordagi.

Räägib mina, ilma tehnilise taibuta, aga niisama nutikas ;) 

...

Ei saa hakkama

 ...

Tänases Õhtulehes oli ilmekas lugu iseteenindusest. Kas valik või kohustus?

Autor toob välja mitu seika elust enesest. Vanahärra iseteeninduskassas kurdab, et poes saab veel hakkama, aga kinos on asi lausa lootusetu.

Lapsed, kel pangakaarti ei ole, ei saanud ka kinno, sest sularaha eest nutikassa piletit ei müünud, peale robotiga suhtlemise aga kino muud võimalust ei pakkunud.

Raamatupoes vanaproua otsis ja valis (tark inimene mõtleb juba jõulude peale), aga kui kassasse maksma läks, siis müüjannad ei lasknud oma jutuajamist segada. Et palun, iseteenindus on seal.

Proua oli viisakas, otsis riiulites õige koha ja ladus kauba tagasi.

Mina oleks letile jätnud ja minema jalutanud. 

Või kui eriti hea kaup, siis pigem mitte. Mina oleks suhelnud.

Esimene võimalus: tee hästi loll nägu pähe (mõnel see ehk ei õnnestu) ja ütle, et aparaadid on saatanast, mina neid ei puutu! Olen katsetanud, toimib! Loll nägu siis,  mida ma täpselt ütlesin, enam ei mäleta. Seda mäletan, et raamatupoes.

Toidupoes käin korra nädalas suure käruga, ja kui kaupa nii umbes 50 - 70 euro eest, jee ma siis iseteenindusse lähen. Ok, kui sel juhul makstes 5 - 10 % allahindlust saaks, siis ma ehk mõtlesin kõigepealt... aga tõenäoliselt isegi siis mitte.

Siit siis teine võimalus: seisa seal iseteeninduse läheduses (mõni töötaja seal ikka on) ja hakka omaette kõva häälega rääkima. Et mina pole mingi kassapidaja, mina ei oska ja mina jätan käru siia ja mina lähen ise minema. Loll nägu juurde tuleb alati kasuks ;)  

Jee ma neid asju tagasi laduma hakkan. 

Tundub, et ma kiusan kaupluse töötajaid? Võimalik. Aga ilmselgelt kiusab kauplus mind. Ükskord vist olen käru jätnudki, aga enamasti tuleb mõni töötaja kassasse. Kui tõesti vähe kaupa, siis toimetab mu kaubaga iseteeninduses, kui rohkem, meeldib neile ka päris kassas kaup läbi lasta. 

Masinad tagavat kokkuhoiu? Kindel see. Aga mitte minu pealt! 

Olen varemgi oma streikimisest kirjutanud. 

Aga mitte ainult nutikassas, ma ei saa muidu ka enam hästi hakkama. Järsku on tunne, et enam ei oska jäätmeid sorteerida. Vanasti teadsin, et vanapaber läheb sinisesse kasti. Nüüd seisin ja vaatasin ja mõtlesin ja ei suutnud otsustada. Kas ma võin oma vanad ajalehed siia panna või pigem mitte?  

Aru ma ei saa, kas lugemisoskuse puudumine või ealised iseärasused.

Viskasin siiski kasti, aga lapselast hoiatasin. Lehed ju kõik nimelised, kui selgub, et vale kast, siis tema sukeldub ja sorteerib välja!

Täna kritiseeris Rein Sikk Vikerraadios ühis-saunade kinni panemisest ja selle tegevuse kummalist põhjendamist... Et kellele neid vaja on, seal käivad ainult vanainimesed! 

Rein Sikk, suur sauna-aasta propageerija, oli päris turris... aga siiski positiivne. Kolm kahtlast kohta nimetas, kus avalike saunadega pigem jätkatakse. 

Nagu näete.. kõik puha vanainimeste(ga) mured.

Ei saa hakkama!

...