pühapäev, 4. veebruar 2018

Hansenist Tammsaareni ja lugemiskett

...
Selline võistulugemine Tammsaare-mail. 
Hansenist Tammsaareni.


Noored Eestimaa eri nurkadest lugesid Tammsaare loomingut.
Saaremaalt, Tallinnast, Kohtla-Järvelt, Viljandist, Tartust. 
Veel paljudest Eestimaa kohtadest.
69 noort inimest.

Peast lugesid. 

Hästi lugesid.

Pikki lehekülgi lugupeetud kirjaniku teksti.

Parim lugeja tuli Loo Keskkoolist.
Ralf Johannes.


Aga mulle meeldis väga ka noorema vanusegrupi võitja.
Stella Tartu Hansa koolist. 
Peaaegu et hoidsin just talle pöialt!


Tegelikult olid kõik kolme vanuserühma võitjat ikka väga head. 
Vaatasin ja mõtlesin: milline professionaalsus!
Üsna tõenäoliselt võib neid nimesid tulevikus mõne teatri kavalehelt lugeda. Nii nagu varasemaidki tegijaid... on ju võistulugemine juba 15 aastase traditsiooniga. 

...
Veel üks ümmargune number. 5 aastat möödub esimesest rahvusvahelisest lugemisketist. Sel aastal vist enam osaleda ei saa, aga tegemist on huvitava üritusega. Esimene lugemiskett (tegelikult vaid üks lüli ahelas) on siin... kui on tahtmist kuulata Tammsaare loomingut erinevates esitustes. 
Üks lõpetab, järgmine alustab. 
Lugemist. 
Lõigu on igaüks ise endale valinud.
Sedapuhku õpilased. 
Aga mitte ainult.

...
Tammsaare teema jätkuks... vaatasin täna järelvaatamiseks pakutud võimalust. 
30. jaanuaril toimus Estonias  pidulik kontsert-aktus tähistamaks A.H.Tammsaare sünniaastapäeva. Esines Tallinna Linnateater, esinesid noored muusikud. Kõneles president, kultuuriminister jt  olulised inimesed. 

Rein Veidemann tegi ettepaneku lülitada riigi tähtpäevakalendrisse 30. jaanuar Tammsaare päevana.

Anti üle ka Tallinna linna Tammsaare-nimeline romaanipreemia. 
Romaan "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

Ja kui endal tahtmine tähistada kirjaniku juubelit, siis pole muud kui lugeda.  

President soovitas: "Lugege oma Tammsaared kapsaks, noored, aga lugege!" 
Ja Indrek Saare mõte: "Tammsaare õpetab armastama inimest sellisena nagu ta on."
...

laupäev, 3. veebruar 2018

Fotojaht: õues

...
Täna oli ilus õue minemise ilm.
Parim!
Kõik nautisid. Kes jalutas koeraga, kes lapsega, kes kühveldas lund...


... ja kes kõndis niisama.

Mina näiteks.

Kõigepealt hindasin olukorda trepilt.
Lumine.


Siis jalutasin veidi kaugemale.

Libe.

Haakisin end sõbrantsile sappa. Temale ja tema koerale.


Kuna teeolud olid viletsad, eelistas rahvas autodega kulgemist. Poolteist km edasi-tagasi sõitis mööda vähemasti 75 autot.  


Iga kord tõmbusin teeservast kaugemale, lumme.

Kuni loobusin edasi-tagasi kraavi hüplemisest. 

Liikusingi läbi lume, mööda teeäärt või piki kraaviserva. 

Aga see oli isegi toredam. Kui ma aja maha võtsin ja kõik need sõidukid valveseisangus (selg tee poole, et ähvardavat ohtu mitte näha) mööda lasin, jäi nii mõnigi ilus loodusepilt silma. 

Üritasin pildile ka püüda.



Kõndisin mis kõndisin, lõpuks olingi tagasi kodus.


Tehtud!

Nii fotojaht kui ka tänane jalutuskäik.
,,,

kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Vanad fotod 14... lillelapsed

...
Suvi.
Lapsed.
Lilled.

Läbi aja.
 1930ndad

1940ndad

1950ndad


...

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Kuulsa kirjaniku juubel

...
1977. aasta 1. jaanuari "Võitlevas Sõnas" on kohaliku parteibüroo sekretär kirjutanud: "1978. a jaanuaris möödub 100 aastat eesti kirjanduse klassiku A.H.Tammsaare sünnist. Kuulsa kirjaniku juubelit tähistatakse ulatuslikult. See seab ka meie ette suure vastutuse: olla kõigi tootmisnäitajate poolest kirjaniku nime kandja vääriline."

Artiklit ümber toksima ei hakka, kes tahab lugeda, siis siin ta on.

Sellest on nüüd möödas 41 aastat. Ju see juubel läks kenasti, kui juba aasta varem olid plaanid ja juhtimine paigas.
"Kuulsa kirjaniku juubeli tähistamise eesotsas sammub majandi parteialgorganisatsioon, kelle liikmed on eestvedajad ka NLKP XXV kongressi otsuste elluviimisel."

Oh jah, elu-elukest!

Aga aeg lendab... täna siis 140 aastat A.H.T. sünnist. 

Kirjaniku sajandal sünniaastapäeval alustati ka Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia välja andmist. Palju väärikaid autoreid ja huvitavaid teoseid. Oleksin pidanud ühendama Eesti 100 ja Tammsaare 140 ... ja läbi (või uuesti) lugema  preemia saanud 40 raamatut.

Nüüd juba 41.

Kui nädalavahetusel kuulsin, et  selle aasta lugejapreemia omistatakse raamatule, mille autor Marek Kahro, tuli kuidagi tuttav tunne. Läksin ja otsisin riiulist hiljuti kogust laenutatud raamatu.

Marek Kahro "Viisteist naeratust".
Polnud veel lugema hakanud. 

Preemia sai tema raamat "Kuradil on lapse nägu".
Lugesin natuke sisu kokkuvõtet... külas põleng, maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik.

Nojah, kõik haakub kuidagi. 
Kuulasin  täna järjejuttu... ja meel läks kurvaks. Põleng, segased suhted, kaval naabrimees ja karm maailm, kus üsna raske hakkama saada.
Õndsaks saamisest rääkimata.
Mul hakkas sellest Põrgupõhja uuest Vanapaganast niii kahju :(

Tammsaare viimane romaan, kirjutatud 1939.
Katkendeid raadios loeb Jan Uuspõld.
Eks ma kuulan ikka lõpuni ära. Meeldetuletuseks.

Kahro raamatu järjekorda panen ennast ka.
Raamatukogus.

Eile võtsin kätte selle tema noorsooromaani.
Juba peaaegu pool läbi.

Blogi sirvisin ka.

Tammsaarel käisime külas mõned aastad tagasi.
Koos lapsukestega.

2015
...

pühapäev, 28. jaanuar 2018

Vanad fotod 13... lapsepõlvesõber

...
Pole Reinu juba nii ammu näinud.
Aastaid.
Aastakümneid tegelikult.

Sõber lapsepõlvest.

Tegelikult olid meie vanaemad sõbrannad. 

Ja sealt edasi meie ka. 






...

laupäev, 27. jaanuar 2018

Kuidas karastub teras

...
Ükskord ammu-ammu, umbes-täpselt 33 aastat tagasi juhtus säherdune lugu. 
Et kuidas see mul nii kaua meeles on? 
Lihtsalt mul kohe ongi selline mälu, et erakordsed asjad püsivad kaua meeles, tähtsusetud voolavad ühest kõrvast (silmast) sisse ja teisest välja.

Juba nii kauges minevikus... st 30+ aastat tagasi, käisid lapsed lasteaias. Ühel heal päeval, kui mina ei saanud last viima minna... kusjuures, viimine oli täitsa ökonoomselt lahendatud, kolhoosi buss tegi külade vahel ringi ära, korjas emad-lapsed peale, ja algas sõit lasteaeda umbes-täpselt 33 km. Mudilased kohapeal üle antud, bussiga tagasi, kes koju, kes tööle.

Nonii, mina ei saanud minna, läks lapsuke koos isaga. Bussis oli üks sama vana lapsuke koos emaga (kusjuures, lapse ema oli meile peretuttav ja mulle nagu natuke sõbranna). Ja siis too ema suure häälega kommenteeris: "Oi, kas s i n a ka viid last lasteaeda?"
Võite arvata, mitu korda kaasa veel lasteaia-bussis koos lapsega sõitis?
Õige... ei enam kordagi.

Teine lugu, selle aasta esimestel päevadel. Lähedased tulid head uut aastat soovima. Mina istusin köögis ja lahendasin ristsõna. Kaasa, hiline tõusja, oli lõpetanud kohvitamise ja loputas kraani all  oma tassi. Võimalik, et minu oma ka veel.
No see avaldas muljet. 
Oi, kas sina pesed nõusid?
Kahju, et mul fotokat kaasas pole!
Nüüd ma tean, kuidas edaspidi oma meest karistada. 

Võite arvata, kes meil nüüd hommikuti tasse peseb?
Mina?
Vale... kaasa peseb. 
Vähemasti enda oma, aga kui rohkem juhtub olema, loputab ka need puhtaks.

Vaat mis aeg inimesega teeb!

Foto pole kuidagi eelneva teemaga seotud.
Palun ette vabandust.


...

reede, 26. jaanuar 2018

Vanad fotod 12... suvitajad

...
Kes siis suve ei naudi!
1930ndad..




...ja 1950ndad

...