Esimest korda Rootsis (1989)

...
Olen selle loo blogisse juba pannud.
Millalgi.
7 aastat tagasi, ja kahes osas.
Aga tookord jäi pooleli, kolmas osa jäi kirjutamata.
Panen nüüd terviku, enam-vähem sellisel kujul, kui aastal 1990 valmis kirjutasin.
Põhjuse, miks blogisse panna, tõstsin üle esimese osa juurest.

Leidsin oma vanade ja väärtuslike asjade hulgast ühe vana ja väärtusliku ajalehe. Kohaliku kolhoosi kobruleht aastast 1990. Ja seal sees minu jutuke reisimuljetest. Minu esimesest välisreisist aastal 1989. 

Panen need mäletused siia üles, nagunii kaotan ajalehe x ajaks jälle ära.

14 päeva Rootsimaal

oktoober-november 1989

Tahaksin väga jagada teiega reisimuljeid, kuid kõike seda, mida nägin ja tundsin, on raske paberile panna. Nii panen kirja vaid mõned mõtted, mõned tunded, mõned mälestused.

Nüüd sai mulle selgeks, miks meie ühiskonnas soositakse sõite ida suunas, ekskursioonid Soome ja Rootsi on aga tunduvalt haruldasemad.

Asi on lihtne – see on ainus võimalus näidata, et me siiski elame hästi, sest nii saame ennast võrrelda mõne lõplikult laostunud Venemaa piirkonnaga. Selleks, et aru saada, kuidas me tegelikult elame, on päris kasulik Soomes või Rootsis ära käia.

Et see käimine liiga lihtne ei oleks, selle eest kantakse hoolt. Kui minu kahe ja poole kuu palga vastu (80+80+40=200 rubla) anti pärast pikka ja pingsat võitlust välispangast 2000 Rootsi krooni, siis alates 1. novembrist langes rubla väärtus 10 korda ja praegused vahetajad saavad oma 2000 krooni kätte alles siis, kui on lauale panna 2000 rubla. Mina pean selleks 2 aastat tööd tegema ja seejuures kogu oma palga kõrvale panema. Minu tuttav Rootsis, erialalt pedagoog, sai palka 8000 SEK kuus. Nagu ta ütles, pole see eriti kõrge palk. Aga needsamad 2000 krooni saab tema nädal aega tehtud töö eest! Eks katsu siis sellele “roiskuvale kapitalismile” ülalt alla vaadata! Ja ise uskuda, et laste kasvatamine ka meie ühiskonnas väga vajalik töö on.

Ei maksa arvata, et käisin võõrsil negatiivseid emotsioone otsimas. Neid anti mulle siit kapaga kaasa. Seal ei võetud mind vastu nagu vaest sugulast ja ka ise ei tundnud ma end sellena. Ma lihtsalt elasin, olin ja tundsin end väga koduselt.

Nüüd mõned sõnad reisist.

Esialgu “Georg Otsal ” Helsingisse.

Kõik tundus nii huvitav, suur ja ilus olevat. Juba teenindati ja müüdi valuuta eest. Mõned tunnis sõitu ja meid võttis vastu tuledes särav Helsingi ning kodune hing võõras sadamas. Arvan, et see üks päev, mille ma Helsingis veetsin, lisaks öö sugulaste juures, annavad mulle õiguse öelda, et olen käinud ka Soomes. 

Helsingi oma kaljurahnudega keset linna, puhtuse, korra ja rahulikkusega jättis väga meeldivad ja kaunid mälestused. Tuttavad näitasid meile (reisisin koos emaga) oma kodulinna ja tema vaatamisväärsusi. Kaljukirik looduslikus kaljukoopas, Sibeliuse monument, autosõit läbi kesklinna ja hetk seisakut Kekkoneni haual.

Need olid meeldejäävad tunnid, mille lõpetas pidulik lõuna Soome kodus.

Milline lõuna, milline kodu ja millised inimesed!

Ees ootas 14 tundi laevasõitu ühest põhjamaisest pealinnast teise. “Silvia Regina” oli tõeline luksuslaev.

Baarid, kohvikud, restoranid, mängunurk lastele, mänguautomaadid, kauplused ja luksuskajutid – kõik mõeldud neile, kes valuutas maksavad.

Stockholm võttis meid vastu päikesesärava karge sügisilmaga. Sadamas ootasid inimesed, kauged, kuid siiski nii lähedased. Järgnes 14 tihedat, tegude-, käimis- ja kohtumisterohket päeva. Iga päev oli kui kaunis kingitus. Stockholm ise on tõeline suurlinn, selline, nagu neid seni vaid välismaistes filmides näha olen saanud. Kummaline on, et keset seda elutempot, keset võõrast keelt ja võõras ühiskonnas ei tundnud ma end sugugi võõrana. Kui su ümber on inimesed, kes on valmis sulle iga hetk naeratama, kui ei ole trügimist, karjumist, järjekordi, kui kauplused on kaupa täis – siis sa lihtsalt pead end hästi tundma.

Pikalt võiks kirjutada Stockholmi vanalinnast, kirikutest, vahtkonnavahetusest kuningalossi juures, kuninglikust perekonnast, Eesti majast Stockholmis, Rootsi Riigipäevast, Põhjamaade muuseumist või oma 500 km pikkusest rongisõidust Stockholm – Göteborg. Nägin Rootsimaa linnu, nägin loodust, nägin inimesi. käisin Palme mõrvakohal, seisatasin hetke ka kalmu juures. Haual lihtne maakivi, ainsaks lisandiks vaid nimi kivil.

Oli palju kokkusaamisi vanade tuttavatega, oli esmakordseid kohtumisi sugulastega. Need tunnid jäävad alatiseks meelde ja ma võin tõsimeeli öelda: see oli külaskäik lähedaste juurde.

Milline ta siis on, see väliseestlase kodu? Väga lihtne, väga mugav, väga praktiline ja meeldivalt avar. Igas kodus põlesid küünlad, laual olid banaanid, apelsinid, viinamarjad. Kohv tehti meeldivalt kange, toidud olid tervislikud ja maitsvad. Ja muidugi pisut omapärased. Näiteks salat, mille üheks põhikomponendiks oli keedetud mais. Pitsa mingite meremolluskitega. Krabid, vähid, silmud. Palju söödi kala, ise küpsetati leiba. Magustoiduks tort või jäätis, üks maitsvam kui teine.

Pisut ka kaubandusest. Kõige rängemad muljed sain toiduainete kaupluses. Missugune masendav kontrast meiega. Ühes pisikeses toidupoes lugesin kokku 12 erinevat konservi koertele ja teist sama palju kassidele.

Millised delikatessid, karbid, pudelid, mahlad, puuviljad, vorstid-juustud, tordid, jäätised jne inimestele mõeldud olid, sellest ei maksa rääkidagi.

Kauplused olid kui näitused: mööbel, majapidamistarbed, mänguasjad, tehnika, jalanõud, lastekaubad, riided, sporditarbed - võid lõpmatuseni käia ja lõpmatuseni vaadata.

Kirjutan ka mõne sõna hindadest. Numbrid on üsna keskmised ja ümardatud, sest oli ikka väga kalleid kohti, samas oli ka kohti, kus kauba odavamalt kätte võis saada.

Hinnad siis Rootsi kroonides.

Kingapaar 500 krooni, saapad 1000 krooni, pluus 300-400, seelik sama palju. Kallis oli laste kaup: potased 200 krooni, spordidress sama palju.

Toiduhinnad jäid võõramaks, meie toitlustamisega tegeles pererahvas. Lõunasöök neljale Stockholmi Eesti majas maksis 140 krooni, pitsa, mille ühes kaubamajas sõin, oli 45 krooni.

Nüüd on kojutulekust juba hulk aega möödas, aitäh kolleegidele, kes võimaldasid mul võtta puhkuse ja tegid ära minu töö.

Suvel on laulupidu ja Eestisse on tulemas palju väliseestlasi. Tulevad minugi sugulased.  Kuna turistide liikumisvabadust enam nii palju ei piirata, siis on võimalik, et tulevad ka minu meie kodukanti külastama.

...
Aasta oli siis 1989... kes mäletab, see mäletab.
Et elu Eestis, milline see oli.
...

Depressioonist... spetsialistidele

...

Kuulasin täna Vikerhommikut.

Vestlus psühholoogiga. 

Depressioon vaevab ka spetsialiste...

Psühholoogiline esmaabi.

Kuulasin läbi. 

Mõtlesin kaasa.

Uurisin välja.

Mõtlesin ka veidi rohkem.

Otsisin, leidsin ja lugesin.

Kui sinu elu iseloomustab viimasel ajal 

- kurnatud energiavaru,

- nõrgenenud vastupanuvõime haigustele,

- suur rahulolematus ja pessimism,

- kahanenud töövõime,

... siis võib olla tegemist läbipõlemisega.

Tegelikult oli seal öeldud rohkemgi.

Et lisaks võivad kaasneda mõned järgnevatest muutustest:

- tööd teha on raske

- magad palju rohkem

- ei suuda keskenduda

- ei suuda asju meelde jätta

... ja nii edasi.

Tähelepanuta jäänud läbipõlemissündroom võib viia depressiooni väljakujunemiseni ja pikaajalise töövõimetuseni.

Mina mõtlesin, et mul on kevadväsimus.

Burnout on meie ühiskonnas muutumas järjest levinumaks nähtuseks.

Läbipõlemine.

Tegin testi.

Oht valitseb.

Kui samas vaimus jätkata.

Läbipõlemine ei ole depressioon.

Depressioon on diagnoos, mida diagnoosib psühhiaater. 

M.J. on kirjutanud raamatu "Läbipõlemine" .

Eesti keeles avaldatud aastal 2004.

M.J. suri 16. juuni 2014 Stockholmis.

 

Nii ma siis jõudsin... hommikusest raadiokuulamisest Mardini.

Minu vanaema ja Mardi vanaema olid õed.

Pildil on Mart ja tema vanaema. 

November 1978

...

Ilma ilusa ilmata

...

Viimastel päevadel tehtud pildid kipuvad ilmateemalised olema.

Seepärast juttki selline.

Ilmateemaline.

Pühapäeva hommikul tervitas mind ilus ilm. Saatsin sõbrantsile sõnumi: Imeline ilm! Tõuse ja sära!

Aga sõbrants mossitas. 

Et... ei ole just eriti ilus, kui on hall ja uduvihm. Aga eks ilu on vaataja silmades...

Jooksin kohe õue ja tegin pildi.

Muidu arvab, et mina udutan.

 9.aprill kell 9

See, mis päevapeale tuli, oli küll veidi hallivõitu, aga ei midagi hullu.

Pärast ei olnud mul muidugi fotokat... st mälu jäi koju.

Esmaspäeval oli tohutult tuuline.

Teisipäeval oli päike, pilved ja linnuparved.

Kolmapäeval pudenesid needsamad pilvepallid nö pilbasteks... pilveräbalaid oleks saanud isegi kokku noppida.

Mõni oli eriti südamlik.

 Üldse oli üks suurem sadu... lugematu arv linde ka oli maha sadanud.

Tänaseks on kõik see ilu otsa saanud.

Ilma ilusa ilmata... sest kes enam talvest ja lumest rõõmu tunneb.

Ehk mõni lumesõjakas ainult...

...

Mälu vedas alt... mälu jäi maha

...
Täna on vanaisa sünni-aastapäev.
113

Mul oli väga stiilne vanaisa :)

Pühapäeval käisime ja viisime hauale küünla.

Et kui lubatud aja põleb, siis põleb täna ka.

Pilti teha ei saanud... fotokas oli küll taskus, aga mälukaart ununes arvutisse.
Mälu vedas alt... mälu jäi maha.
Fotoka mälu.


Nii kahju, oli ilus õhtu.

Kevadine.

Palju linde.

Lapsukesed ka, käisime neidki teretamas.
Nemad pääsesid fotosessioonist.

Linnud mitte, linnud püüdsin täna pildile.
Ilusa ilma, sinise taeva ja pilvetupsaka ka.

 ...
Veel olen vanaisast kirjutanud.
Vanaisa 110.
Raadio TERE.
...

Eile... piki Drottninggatanit...

...

Tegelikult lahknesin ma grupist juba kuningalossi juures.

Kell oli 12.57

Kajutinaaber lõi kampa, et seltsis segasem ja temale linn võõras.

Nii me siis kulgesime, kiiret ei olnud, koolitus laevas pidi algama alles 16.30

Åhlénsi juurde jõudsime 13.26.

Seal toimub alati midagi, aga seekord ei midagi erilist.

Paar meest mängisid pilli, kamp tüdrukuid tähistasid mida-iganes.

Kaubamajas hargnesime, andsime teineteisele liikumisvabadust, et siis pooleteise tunni pärast Åhlénsi nurga juures taas trehvata.

Kell 15.00

Ja siis tunnelbanaga sadamasse.

Mina käisin kaubamajas ja proovisin selga  seitse tuulepluusi.

Või kuus... või viis.

Igatahes palju.

Proovisin, aga ei ostnud.

Keha ei tunnistanud omaks.

Siis läksin alla toiduosakonda.

Ostsin seda, teist ja kolmandat. 

Kõik kolm tundus suupärane ja kehale kohane olevat.

No ja siis oli kell juba päris palju.

14.40... täpsemalt.

Järsku tuli tunne, et nüüd aitab.

Tuli tunne minna laevale... ja kohvi tahaks ka.

Kaubamaja kohvinurgas saimegi kokku, mina ja kajutikaaslane. 

Tema oli just kohvi joonud.

Järelikult siis laevale.

14.45 olime juba all ja ootasime rongi.
See käis kiiresti.

Ropstein... 3 minuti pärast.

Suurem osa meie rahvast jäi veel linna peale.

Laevas läksin kohe kohvi otsima.

Ja siis tuli Eestist sõnum.

Sõbrantsilt.

Ma loodan, et oled juba laevas. Olen, olen.

Ja järgmine sõnum.

Kas sa nendest jamadest pole kuulnud, mis linnas toimub?

Ma ei olnud midagi kuulnud.

Aga siis algas koolitus ja ma kuulsin.

Sellest, mis Drottninggatanil juhtus.

Kell 14.53

Autost, mis lõpuks Åhlénsi kaubamajja sisse sõitis.

Linnaliiklusest, mis peatati.

Kes kuhu sattus, kes mida nägi.

Kes kellega kokku sai ja kes millega sadamasse sai.
Kes veel kus ja alles tulemata.

Laev ootas rahvast ja väljus ligi 45 minutit hiljem.

Aga mina mäletan oma mõtteid, kui ma mööda Drottninggatanit kõndisin.

Et ma ei usu, et Rootsis nii ebaturvaline on, kui aeg-ajalt läbi ajakirjanduse libiseb.

Ja seal maa all sõites mõtlesin ma plahvatusele Peterburi metroos.

Et kas ma kardan, et ka siin võiks juhtuda.

Ei karda.

Mulle tundub, et oma mõtlemist ei või ma usaldada.

Sisetunnet küll.

Mõtlemine oleks mind kella 3 paiku hoidnud  Åhlénsi nurga juures, sisetunne saatis mu kaubamajast kümmekond minutit varem minema. 

Aga kas ma kardan?
Kindlasti mitte.

Lihtsalt niisama vastik tunne on.
...

Aprillinaljad vanasti

...

Pole sugugi nii, et sind ainult 1. aprillil lolliks tehakse.

Kui oled loll, siis vahet pole... 365 päeva aastas on võimalik aprilli saada.

Olen sellest kirjutanud, palju aastaid tagasi.

Toidutare foorumis.

Aga lugu ise.

Mõned aastad tagasi lehehunnikut lapates juhtusin lugema kuulutust: 

M ü ü a    j e t i n a h k n e    k a s u k a s. 

Kuna mul oli jetidest omamoodi arusaam ja kasukatest nagu ka, kukkusin hoolega tuhlama teatmeteostest, et oma teadmisi loomariigist täiendada. 

Hilisem täpsem uuring näitas, et pihku oli sattunud 1.aprilli ajaleht. 

Sel aastal läks vist nii, et ei saanudki lolliks tehtud.

Vähemasti mitte õigel päeval.

Aga vahet pole ;)

Märtsi viimane õhtupoolik...

 

 ...

Küll nüüd ütles

...

Pealtkuulatud kõnelus.

Õpetaja: "Tahad, ma räägin sellest sinu emaga?"

Lapsuke: "Ei ole vaja, ta juba käis psühhopeedi juures."

...