Tervisespordi foobiad

......

Kui need suured vilkuriga massinad mulle pimedas vastu tulid, arvasin kõigepealt, et sõda on alanud ja tankid meie külatänavas. Aga siis selgus, et miski kombainilaadne suur tehnikaime tuli õhtuhämaruses lähemale. Ja vedas valgeid jutte maanteele. Hüppasin teepervele, jäin ellu.

Saateauto oli samasugune suur vilkuritega kombainilaade, uus foobia ütles, et äkki sellel on niiduk küljes… no et teeserv siledaks. Ja möödaminnes mu jalad ka alt ära. Edasi hüppasin kähku kraavi… ja pääsesin.

Tegelikult ta vist ei niitnudki, ehk vedas tagavara värvipurke. Või mis iganes.

Nii ma siis kõnnin, igal õhtul oma foobiatega. Ja kraavi olen kindlasti rohkem kui kaks korda karanud. Igasugused foobiad, mis ütlevad: päästa end. Ja siis ma päästan. Ükskord nikastasin isegi jala, aga selle suure minu suunas vänderdava pärakäru eest jõudsin ka ära hüpata.

Ma ei tea, kaua ma nende foobiatega kõndimas viitsin käia.

Algul ma mõtlesin sümpaatiaga nende juhtide peale, kes minust möödudes pooltuled peale panevad, aga kolleeg ütles, et tema mees ütles, et seda ei tohi teha, et siis ei näe ju, mida see inimene seal teepeenral teeb.

Mul pole midagi selle vastu, kui mu kraavi serval vänderdamine nägemata jääb.

(foto)

...

Kõlbelised bussisõidud

......

2 päeva reisil siis vahepeal.

Ekskursioon Lõuna-Eestisse.

Ilusaid paiku sai palju nähtud, midagi avastatud, üht-teist taasavastatud, tükk maad targemaks saadud ja hästi puhatud.

Mis mugavus nii reisida… millegi eest ei pea muretsema (sest korraldajad muretsevad) ja kellegi eest ei pea vastutama (kui just ise ülekäte ei lähe).

Ja et ülekäte ei läheks, sai käidud Eesti Maanteemuuseumis (tõeline pärl), kus igaüks võis endale näiteks käitumisreeglid bussis selgeks teha.

Muuseumi värk ja reeglid oma kolmveerand sajandit vanad, aga täiesti kõlbulised ja kõlbelised.

...

Äiapapa album

...

Vanade piltidega on nii, et lõpuks on su käes album, kus kõik näod võõrad vastu vaatamas. Äiapapa teadis, aga tema on juba paar aastakümmet surnud. Ämm ehk ka teadis, aga tema enam ei mäleta. Või siis mäletab, aga vähe. Uurisin tema käest, et miks siis tema mees eluaeg passis Mari poeg oli.

Küla rääkis taluperemehest, kus talus Mari tüdrukuna tööl oli.

Ainsaks lapseks see poeg jäigi. Ja Mari ise üksikuks.

Ühtegi sellist pilti albumist ei leidnud, kus Mari noorena peal oleks. Kaasagi mäletab oma vanaema eeskätt voodihaige vanainimesena, kes elu viimased aastad neil elas.

Aga leidsin pildi, kus peal Mari poeg koolipoisina.

Mari ise oli üks metsavahi kahest tütrest. Õel oli poeg ning kaks tütart.

Ise ma tahan väga uskuda, et legend Ungari krahvist, kes kunagi oma riigist välja saadeti, kes siis Eestis perekonna soetas ja oma ungaripärase perekonnanime järglastele (ja nüüd juba ka minu järglastele) pärandas, tõele vastab. Äiapapa albumis oli üks pilt, mis kangesti tema ema poolt vanaisa siniverelisele päritolule vihjab.

Ja mul ka tore mõelda, et mu pojad on krahvi soost.
Kaasast rääkimata.
...

Jäätmed sorteeritud

...

Et prügi sorteerimisel ikka sügav mõte on, sellest sain pühapäevasel metsaretkel aru.

Sellest on vähe, et klaas on eraldi pakendis.

Ja makulatuur omaette.

Ja olmeprügi kolmandasse kotti sätitatud.

Kindlasti tuleks välja sorteerida ka isiklik kirjavahetus.

Mul on kahju sellest vanaemast, kelle kiri seenemetsas muu sodi hulgas vedeles.
Ümbrik sealsamas kõrval.

Võõraid kirju küll ei loeta, aga kes on öelnud, et neid pildistada ei tohi.

Tõehetked jätan siiski oma arvutisse.
Lugupidamisest ühe vana inimese vastu.

...

Elatud elud

...

Ma poleks pidanud minema. Aga minemata jätta ka ei suutnud. Mõnikord kohe nagu tahad haiget saada.

Nii palju elatud elusid sellel metsaretkel.

Nädal aega kuulsin ähvardavaid hääli oma tuttavas põlismetsas. Nüüd siis hetk vaikust. Aimasin, mis toimub. Ja sain kinnitust, et kuigi aimasin halba, oli veelgi hullem.
...

Esimene lugu

Kits pidi mind pikali jooksma. Ega tal polnudki suurt kuhugi minna, selles metsaribas ta kössitas, mis tee ja langi vahele oli jäetud. Ehk leiab eemalt uue metsatuka. Seniks kuniks …

Varsti hakkavad siit koormad minema.

Puude elatud elu. Kuigi jah, mõni auväärsem on elatud pikalt ja südameni.

Enamik siiski oleks võinud edasi elada.

Teine lugu

Seda kohta, kus kasvas kunagine maakonna suurim kadakas, ma üles ei leidnudki.
Lohutan ennast – ehk sai tema oma elu elatud enne suurt laastamistööd. Viimane kord, kui kohtusime, nägi ta väga väsinud välja. Nüüd ei leidnud ma kändugi, kadaka okste otsimine ei andnud ka tulemusi, kuigi kõndisin, katsusin ja nuusutasin.

Kadakas oli sümbol ühe noore mehe elatud elu meenutamiseks. Neil kahel oli eriline suhe, see katkes 15 aastat tagasi.
Nüüd on siis ka kadakas läinud. Mul pole temast ühtegi pilti, miks ma küll sellele varem ei mõelnud.

Aga mul on pilt ühest teisest olulisest puust… puust, mida ma ka täna enam ei leidnud.
Kellele ta küll oma uhkes üksinduses ette jäi?

Kolmas lugu

Üks metsa kasvanud metsatee. Ja "värav" kui märk.

See talu on oma elu juba ammu ära elanud. Ma tean, et siin oli kunagi üks kodu, selle varemeid mäletan juba oma lapsepõlvest. Tean inimesi, kes siin elasid.
Tagatõnu-pere.
Nüüd oli lagunenud vundamentigi raske leida.

Õuepuu, mille harude vahele oli lastele laudadest mänguplats ehitatud.

Ma ei usu, et siin elatud elust enam kauaks märke kestab.

...

Ehk oli seda metsaretke ikka vaja. Parem näha ja teada. Ja mõtetes alles hoida.

...

Sügisvärve otsimas

...

Tegelikult käisin eile hoopis seenel.
Seeni sain ka, osa neist kõlbas isegi üles korjata. Praegu podisevad potis ja elamine on sügiselõhna täis.

Rohkem leidsin neid seeni, mis potti panna ei kõlvanud.
Aga see-eest millised värvid.
...

 ...

Hea, et aparaat kaasas oli.
Eks see üks lisa-mõte oli ka.
Midagi sügisest fotokasse noppida.

Sügisvärve näiteks.

...

Otsalõpnud hobused

......

Ma ei mäleta täpselt legendi Valgehobusemäe tekkest, aga mu meelest oli see seotud surnud hobusega.

Surnud hobune omakorda tuletab meelde kunagi kinos jooksnud filmi – Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Ma ei mäleta filmigi enam täpselt, aga see pidi olema hea film, sest tunnet, mida ta avaldas, seda ma mäletan.
Midagi mäletan veel.
Filmis oli peategelastele raha saamine ainus võimalus edasi elada. See paar, kes kõige kauem tantsupõrandal vastu pidas, sai raha. Tantsiti tunde, kümneid tunde, tantsiti nõrkemiseni… ja nõrkenud lohistati tantsupõrandalt minema.
Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Võiks ehk paralleeli tõmmata meie “tõehetkega” teles… et raha nimel ollakse nõus endast kõike andma.

Ma ei mäleta, kuidas film lõppes.

Aga kui nüüd uuesti legendi meenutada, siis Kalevipoja surnud hobusest tekkis mägi. Valgehobusemägi.
Selle tippu käisime sõbrantsiga vallutamas, tema jõudis ka tipu tippu, st torni. Ma jäin alla lõõtsutama, sest pärast järske tõuse ja veel hullemaid laskumisi mõhnastikus oli selline äraaetud hobuse tunne. Ja ma ei tahtnud, et mind maha lastakse… või maha kantakse… või ära lohistatakse. Mis iganes.

Üles oleks muidugi pidanud ronima, nüüd jäin ilusast vaatest ilma.

...