140 365-st

 ...

Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel. 

See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin. 

Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.

Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.

Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.

Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.

Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi. 

Mina tean. 

Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!

31. märtsil toodi meile koorem puid. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.

Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära. 

Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.

Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.

31.03.23

...

15 kevadist hetke... kolmeteistkümnes

 ...

Omamoodi tähenduslik pilt, sest 2021. aasta kevadel* tehtud rattaringid on seni viimasteks jäänud. Järgnes aasta haige põlvega komberdamist, ja kuna probleem tekkis just rattasõidul, pole mul olnud julgust uuesti katsetada. Liiga selgelt on meeles, millist valu tundsin, kui miski nagu põlves rebenenud oleks.

Aga ma ei ole veel ratast nurka visanud... ühel päeval sõidan ma niikuinii!

Mitte et põlv terve oleks, aga elada juba laseb. 

18. 05.2021

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

15 kevadist hetke... kaheteistkümnes

 ...

Aasta siis oli 2020.

Ilmselgelt üks lemmik-aastatest, nii palju minu numbreid ;) Mu sünni päev ja kuu on märgistatud ka ainult nullide ja kahtedega.

Pilti, mida välja noppida, teadsin ka kohe.

Mu meelest on need kõige silmapaistvamad seened, ja eriti, kui nad veel jalgupidi vees on. See on ainuke kevad, kus neid just sellistena nägin ja pildistasin.

Harilik karikseen*.

11.04.2020

15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

*Harilik karikseen on kevadekuulutaja, keda võib kohata niipea kui vähegi soojemaks läheb. Pehmete ilmade korral näitab ta end isegi talvel. 

Välimuselt meenutab kaussi. Karikseene jalg on väga lühike või puudub hoopis. 

Harilik karikseen söögiseente hulka ei kuulu.

...

See veider maailm

 ...

Pärast seda, kui olin interneti abil lugenud teavet ja kuulanud salvestust Stockholmis nähtud ooperi ainetel, jooksis mu privaatsele inforibale Berliini ooperiteatri (Deutsche Oper Berlin) pakkumine. Kahjuks ma sellise aeglase reageerimisega, nii et etendus "Francesca sa Rimini" jääb nägemeta, natuke kuulasin üht varasemat versiooni.

Aga millega ma selle Ameerikas elava Tallinnas sündinud leskmehe, kelle perekonnanimi võiks pigem ühele Eesti mehele eesnimeks sobida,  tähelepanu äratasin, ei oska arvata. Igatahes sõbrakutse ta saatis. Ettevaatlik mina, ka see väljakutse jäi vastu võtmata.

Justkui mul kodus vähe tegemist oleks.

No ja paar päeva tagasi, kui mul oli käsil projekt "Pesen puhtaks välimised aknaklaasid", takerdus seegi. Korjasin verandast kaasa ühe mesimummu, et mingu tagasi oma jahimaadele. 

Kus sa sellega! Isegi näpuga takka utsitamine ei aidanud. Jalutas aga rõõmsasti mööda Vileda väljakut. 

Peaaegu et sobiks firmale reklaamiks... aga või mul seda reklaami vaja on.

Aknad pesin siiski puhtaks.

Ja veel, just olin suutnud pähe taguda selle suht keerulise ja pika sõna.

Obstruktsioon. 

Nüüd Juur ja Kivirähk arvavad, et sama hästi iseloomustab antud situatsiooni üks eestikeelne tunduvalt lihtsam väljend, kus ainult üks täht ja kolm tärni. Mida mina nüüd oma võõrkeeleteadmisega peale hakkan!

Mulle hoopis vajalikum oleks servituut eesti keeles. Tegelikult, pole hullu, hakkab seegi sõna meelde jääma. Kui kohe ei meenu, on mul tagavaraks variant, mis tuletada aitab. Sõna prostituut tuleb hoobilt meelde, asi sealt edasi servituut edasi arendada ;) 

...

15 kevadist hetke... üheteistkümnes

 ...

2019. aasta kevadel käisin Peterburis. 

Kevadel... see kõlab kesiselt.

Me saabusime sellesse ajaloolisesse linna just täpselt 22. aprillil. Kes teab, see teab ;) Igatahes kunagi kandis linn Leningradi nime, aastatel 1924 kuni 1991. 

Asustatud aastal 1703.

Nii palju numbritest.

Võiks ju rääkida linnast ja ajaloost, juurde väärikas pilt panna.

Aga miskipärast pole tuju.

Sobib see pilt küll.

22.04.2019

...

Ma kuulan nüüd Taubet

 ...

Täpsemalt ja õigemini, Evert Taube'i kuulan. 

Kui nimi tundub võõrana, pole hullu. Ma ka alles kodus sain teada, kes see mees Stockholmis oli, kelle külje alla ma pugesin ja end seal ääretult õnnelikuna tundsin. 

Rita võttis samasugust lähedust vastu hoopis tõsimeelsemana. Kahtlustan, et ju mina tundsin füüsilises kontaktis raha lõhna ;) ... sest kui hiljem viiekümneseid lehvitasin, vaatas sealt vastu juba mulle tuttav pilk. 

Rita maksis kaardiga...

Evert Axel Taube [toob] on Rootsi laulja, helilooja, kirjanik ja kunstnik. Teda peetakse Rootsi rahvustrubaduuriks. 

Lugesin Wikipeediast ta eluloo kohe kolm korda läbi. 

Natuke kuulasin ka, näiteks koos nii originaal kui Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses lugu Bibbi.

...

15 kevadist hetke... kümnes

 ... 

Aasta siis oli 2018.

Selle kevade fotot ei olnud raske valida. Pigem on veidi raske seda postitust teha. 

15 kevadist hetke, see tähendab 15 aastat igapäevaelu ja sellega kaasnevaid paremaid ja halvemaid päevi. Halvemate hulka kuuluvad ka need, kui lähedane inimene on end igavikuteele seadnud.

Tegelikult on neid äraminemisi, rohkem või vähem puudutavaid, olnud nende aastate jooksul palju. Tuntud ja armastatud kirjanik, laulja, näitleja. Iga kord on hetk, kui tunnetad aja paratamatut kulgu ja mõttes jätad hüvasti.

Lähedasi on nende aastate jooksul maetud viis. Nemad on need, kes sugupuusse sisse kirjutatud. Kõige vanem 95 ja kõige noorem 20. Matused Eesti erinevatel kalmistutel.

Onu lahkus märtsis 2018.

Kohe tema haua ligilähedal on ristide read. Ma ei mäleta, kui palju ma süvenesin sellele ühisele hauaplatsile tookord märtsis 5 aastat tagasi, kui matusepäeval foto tegin. Nüüd püüdsin veidi ajaloolist tõde enda jaoks selgeks teha.

10.03.2018

Peale 1940. aasta juunipööret lahkus Eestist pankur Scheel, oma pere oli ta juba 1939. aasta sügisel Rootsi saatnud. Temale kuulunud nn Scheeli villa Pirita-Kosel läks NKVD käsutusse, kes pidas seal ka oma istungeid. Ligikaudsel hinnangul on Eestis erinevate sõjatribunali otsustega aastatel 1940-1941 maha lastud inimesi üle 400, enamik neist hukati Tallinnas või seal läheduses. Kose suvemõis (ehk Scheeli krunt) sai hukkamiste üheks põhiliseks paigaks, massimõrvad leidsid aset 1941. aasta kevadsuvel. Peale Vene vägede taandumist leiti seal Järjest ja järjest uusi matmiskohti, kus jõhkralt tapetud süütud inimesed. 

1942. aasta sügisel maeti Pirita - Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähiümbrusest leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus nüüd paikneb ka punase terrori ohvrite mälestusmärk 

Kuskilt artiklist noppisin ka mõtte, mis asja veidi kokku võtab.

Kõik, mis inimesega on juhtunud, väärib mälestusmärki. Kui me ise seda mälu ei hoia, siis asendatakse see millegi muuga.

...