...
Loetud jutud mõjuvad mulle inspireerivalt, õnneks küll mitte kõik.
Valikuliselt.
Täna loetud saabastelugu (linki ei lisa, sest siis peaks luba küsima) tõi peaaegu kõik mu enda saapalood meelde. Ja muud jalanõu-saagad.
Näiteks mina olen lapsepõlves isegi viltidega käinud.
Ja teismelise eas olid mingid madalad vildist talvesaapad... nende rahvapärast nime ei suuda meenutada. ... (Pesu nimega "olge lahked" mäletan küll ;)
Vildipilte ma hetkel ei leidnud.
Hilisema aja loomapidajana olid mul kalossid. Huvitav, kuhu nad kadunud on, katki ma neid päris kindlasti ei kandnud. Ju olen neist mingil hetkel kergendusohkega vabanenud.
Oma päris esimesi normaalseid saapaid mäletan ka. Olin siis aasta peale keskkooli lõpetamist trükikojas tööl, usun, et isa kuskilt hankis, maksid veel 70 rubla. Palk vist oli mul 110 rbl, mis selle aja kohta ei olnudki kõige viletsam.
Samasse aega jäävad ka sukksaapad. Mina neid päris õigeid ei saanudki, mul oli komplekt, kingad ja "sukad". Üks tuttav Tom vahendas, hiljem sain aru, et oli vägagi mõttetu ost. Oleks pidanud ikka tervik olema. Maksin suvalisele ärikale päris suure summa, aga ega ma neid eriti ei kandnud. Hiljem õmblesin ühest säärest vist kosmeetikakoti. Proovisin leida internetiavarustest mõnd iseloomustavat fotot, aga ei ühtegi ligilähedastki. Sukksaabastest siis.
Praeguseks on mu jalad muutunud üsna nõudlikuks, noorem poja avaldas mingi hetk arvamust, et mu lemmikjalanõud, kummist plätud ja kroksud, ei ole eriti jalasõbralikud. Võimalik see on, igatahes loobusin nende igapäevasest kandmisest.
Nüüd lasen poes jalgadel hinnata, millist käimavahendit nad eelistavad. On olnud erinevaid firmasid, positiivses mõttes tulevad meelde "Emma" ja "Jana". Lemmik-saapad on "Riekeri" toodang. Kannan neid veel, kuigi ilmutavad lagunemise märke, õnneks kingsepp Järve keskusest suutis paar pragu oskuslikult ära kaotada.
Need saapad on täpselt minu stiil: peal paelad, kõrval lukk, kõrgus alla poole sääre. Kontsa ka parasjagu.
Mul on sarnaseid (lukk + paelad) saapaid, küll eri firmade toodangut, läbi aegade olnud päris mitmeid, nii talviseid kui ka kevad-sügisesi.
Aga kuna teadvustasin, et oleks õige aeg uued talvised jalavarjud muretseda, külastasin eelviimane kord kohalikus pealinnas toimetades ka kingapoodi.
Tänaseks on sellest saanud terve peatükk mu jalanõude lugude kogumikus, mille siia kirja proovin panna.
Kõigepealt hindasin pilguga. Ja leidsin ühed üsna minunägu saapad.
Tõsi, ilma paelteta.
Siis vaatasin firmat. "Jana". Äkki läheb õnneks. Kui numbri leian. Suur inimene, suur number. Hakkasin virna alt nr 40 välja õngitsema. Müüja tuli ligi, küsis, mis numbrit otsin ja sikutas välja sellise... veidi katkise karbi.
Mul on läbi aegade talvesaapad nr 40 olnud. Proovisin jalga, kuidagi nagu avarad. Eriti parem jalg (võimalik, et mul üks jalg suurem kui teine, pole mõõtnud). Aga saabas oli soe ja mugav. Küsisin, kas see on ainus 40 nr... äkki teine paar on natukene väiksem (või noh, karv sees kohevam, ei mina tea, palju seda väljas olnud saabast jalga on proovitud). Aga kus sa, neil ainult üks paar igat numbrit. Tükk aega mõtlesin, võtta või mitte võtta. Äkki mu õhuke sukk annab petliku mulje? Või siis teha nagu müüja soovitas, et soe sisetald veel põhja panna. Miskipärast ei mõelnud ma kordagi, et võiks väiksemat numbrit proovida.
Või kui tõtt tunnistada, mõtlesin küll, aga alles kodus, kui avastasin, et nr 40 karbi sees olevad saapad on tegelikult suurusega nr 41.
Olin ostnud 80-eurosed saapad (siiski, -20% soodukas) lihtsalt vale numbri.
Mis edasi sai? Kuna paar päeva hiljem oli taas väikelinna asja, võtsin saapad kaasa. Ehk annab ümber vahetada.
Ei andnud.
Müüja, ikka seesama proua, oli jälle väga abivalmis. Aga loomulikult ta mulle nr 40 saapaid ei leidnud. Ülearust 41 karpi ka mitte.
Ma oleks pidanud olema juba esimesel korral abivalmis proua suhtes ettevaatlikum. Mõned aastad tagasi üritasin kaasale kand-lahti suviseid nahast jalanõusid (hind 50+ eurot) osta, aga kuna kaasa treppidest käia ei armasta, küsisin, kas võin oma vähese liikumisega abikaasale minna auto juurde jalanõud (st jutt oli ainult parema jala kingast) jalga proovima. Peale pikka mõtlemist väga pika mokaga lubati, kuigi kinnitasin korduvalt, et mul pole plaan seda ära varastada.
King kiideti heaks ja ostsin selle tookord ära ka.
Ju läks lugu hinge, et senini mäletan!
Aga seekord? Ma ei süüdistanud kedagi peale enda, saapad tõin koju tagasi, sest tõesti, soojad ja mugavad. Tald sisse osta, paksemad sokid vaadata? Äkki tuleb külm talv ja ma olen teenindajale veel tänulik, et tema abiga oma ostuga alt läksin.
Ja kui aus olla, mul ühed käimatossud ka 41.
...
