Tänane... tuisupäevane

...

Ilm oli ikka tõsiselt talvine. Kohalik leht ütles, et bussiliiklus külades seisis. Igatahes mitte meie külas, kiitus bussijuhile, kes bussiga vapralt hangedest läbi tuhises. Kõigil nii hästi ei läinud, mõni istus lumes kinni, mõni mõõtis kraavi sügavust.
...
Igatahes mina sain oma Tallinna-reisi kenasti tehtud, inimkeha sisemine ilu sai üle vaadatud. Imetlusväärne töö rahvale vaatamiseks üles pandud. Kõik mõeldav ja mõeldamatu oli tükeldatuna (seibitatud inimkeha) või tervikuna (veresoonte-niidistik) vaatamiseks välja pandud.

leitud pilt

...
Vanalinn oli lund täis, jääpurikad ähvardasid pea kohal, käimine lumistel tänavatel raskendatud.


Ja siis veel see, et Tallinn on omale metroo saanud... huvitav-huvitav....

...

Aasta lõpp ja uue algus

...

2009 siis otsa saanud.

...

Mul nüüd 5 aastavahetust (või jõuluaega) blogides üles tähendatud… kui see tänane postitus juurde arvata.

2005

2006

2007

2008

2009

...

Jõulud olid hästi pikad, see tähendab, et igatsorti päkapikud hakkasid juba detsembri keskel käima. Alates 13ndast, kolmas advent oli meie jõuluaja algus. Kaugemad lähedased lükkasid kaks olulist sündmust kokku… vanaema 86 ja jõuluaja sissejuhatuse.

Kuuske muidugi veel ei olnud, aga esimesed kingipakid kuuse alla olid paigale jõudnud.

Pisike päkapikk toimetas oma päkapikutegemisi, suurematel olid suuremad toimetused.

...

Järgmine nädalavahetus oli taas sünnipäevaliste päralt.

...

Edasi jõululaupäev, kui kell 10.00 ma veel mõtlesin, et tühja sest kuusest, jätan metsa, siis tund hiljem olin just ma ise see, kes läks, otsis ja leidis. Sest teine pisike päkapikk pidi tulema ja olema ja päkapikutegemisi tegema. Kuuske ehtima. Jõululaule laulma. Kingitusi jagama.

...

Väike sõber käis külas esimesel jõulupühal, teisel jõulupühal käisin kõige lähedasemate juures… Liival ja Metsakalmistul....

Ja Tallinnas isa juures...

Aastavahetuse istusime koos sõtse ja tema kaasaga.

Õues käisime ka.

Naabrimees korraldas ilutulestiku, ilus oli.

Aga muidu tuli uus aasta vaikselt ja rahulikult.

...

Head uut aastat!

...1961/1962... mida kõike uueks aastaks!
...

Fotojaht: kink... üksainuke sedapuhku

...

Mitte et meie majas kinke rohkem poleks jagatud.
Lihtsalt selle ainumase püüdsin pildile.
Väike Marta sai jõuludeks Epp Petrone raamatu "Marta varbad".
...

Päevast midagi puudu...

......

Viimasel ajal on tunne, et päev pole korda läinud, kui midagi kadunud ei ole. Kui paanikahäire on olnud olemata.
Kadunud võib olla mobiil.
Või rahakott koos olulise osaga mu maisest varast (raha, pangakaardid ja dokumendid). Pisi-pudinate otsimine ei lähe arvesse, sest mis probleem see ka on.

Mobiiliga on lihtne - võtad ja helistad. Kui vastu heliseb, on olemas. Kui vastu ei helise, tuleb minna järgmisesse ruumi (või järgmisele korrusele) ning korrata katset. Kuskil ikka vastab.

Muidugi, on võimalus, et üldse ei vasta. Ükskord oli nii, 3 aastat tagasi. Siis, kui kadumist märkasin ja suvalise võõra telefoniga helistasin, siis ei vastanud.
Aga telefoni kadumine adrenaliini lakke ei tõsta ka. Kes seda vana ja kulunud mobiili ikka tahab. Kõige suurem kaotus oleks salvestatud numbrid ja mälusse jäänud armsad sõnumid.

Rahakoti kadumine on hoopis mõjusam. Kui ikka suur osa su maisest varast ja identiteedist peaks jäädvalt kaduma, on jama küll. Ja rahakott ei vasta, kui ma talle helistan. Peaks midagi välja mõtlema. Ehk saaks lasta mingi telefoniline mehhanism sisse monteerida. Üldiselt olen ma oma rahakoti ka üles leidnud. Tähendab, et ta on olnud seal, kuhu ma ta panin, ükskõik, mis koht see parasjagu siis oli.
Ükskord, pakun, et 25 aastat tagasi, ei leidnud ka. Aga siis helistati mulle ja kutsuti mingisse ametiasutusse, et tulge järgi. Kõik oli alles, misiganes mul seal sees võis olla.
Teine kadumine oli hiljuti, ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse juures. Poes avastasin, otsisin, ei leidnud. Kurtsin turvale, et varastatud. Igaks juhuks läksin autost otsima. Autosse ma teda jätnud ei olnud, aga juhuslik mööduja leidis selle auto kõrvalt maast ja andis kaasa kätte. Kaasa tundis ära (tänu seesolevale väikese sõbra pildile), vaatas raha-poolele, leidis sealt paari-kolme 500se vahelt ühe sajase ja pistis ausale leidjale pihku. Mul poleks ka suuremast rahatähest kahju olnud...
...
Et kuhu ma välja tahan jõuda. Viimase adrenaliini-laksu sain eile. Jälle ühes suures kaubanduskeskuses. Kaotasin oma kaupa täis ja isikliku kotiga (koos rahakotiga) varustatud ostukäru ära. Õnneks leidsin üles. Keegi polnud sellega kassas maksmas käinud.
...

Fotojaht: pisike ja punane...ei ole päkapikk

...

Sellised kummalised tegelinskid minu pisikesed ja punased.
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.


...

Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.

...

Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)

...

Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...

...

Teised punastajad...
...

Fotojaht: kuidas portreteerida rahulolu...

...Rahulolev mina

...

Rahulolev degustaator
...

Rahulolev Öku
...

Polegi ju palju vaja, et rahul olla....