Aasta vahetub

......
Aastavahetus
Ilmar Trull

Aasta lõpus ilm on pime,

õues õiendab detsember.

Aastatel ei ole nime,

aastatel on lihtsalt number.

Täna puhkusele tõttab

kena kringel kaheksa.

Tema koha sisse võtab

ümarpäine üheksa.

...

Vanad aastad

......

Lõppevad aastad... mul on neid neli päevikusse kirjutatud. Tegelikult on seda piisavalt palju, et mingi kokkuvõte teha. Või ülevaade. Et siis uuesti jälle, algusest peale, puhtale lehele.

Täna tuli Kersna saade inimestest. Igasugustest. Igapäevastest. Igapäevastest ilusatest inimestest.

See, et Tätte saates rääkimas oli, haakub ka minu aastalõpumeeleoludega.

Kui juhtubki, et miskit on veel ees,

siis on see ammu juba varjul minu sees.

Isegi kui keegi juhuslikult just

jääb seisma ja puudutab mu ust.

Aasta lõpp 2005… lappasin ja lugesin vastilmunud Õpetajate Lehte. Usun, et see leht on mul praegugi kusagil alles. Seal olid sees lood, mida lugedes said kätte tunde. Jõulutunde. Ühe aasta lõpu tunde.

...

2006. aasta lõpp tõi kaasa mõtted saatusest. Saatuslikud sündmused suunavad mõtteid. Võõras valu teeb omamoodi haiget.

...

27. dets 2007 suri Jaan Kross...

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,

et sellest laanest tagasi ei tulda?

Aga 2007 viimase päeva mõtted ja jutud olid hoopis perekesksemad.

...

Nüüd siis algas selle aasta viimane päev.

Jõuluaeg on läbi.

Natuke läks samamoodi kui eelmisel aastal.

Ring lähedaste kalmudel… kohtumised nendega, keda enam ei ole.

Pisikesed ja suured päkapikud kodus käimas.

Kohtumised ja koosolemised.

...

Jälle üks aasta oma viimasesse päeva jõudnud.

Head minemist talle. Oli, mis ta oli, ühele parem, teisele halvem.

Ootused-lootused suunaks homsesse. Sest homme sel ajal oled sa juba olemas. Aasta 2009.

...

Pidulikkust fotojahtimas

...
Sedapuhku siis mõned pildid Tallinnast.

Jõulueelne aeg.
Sellisena ta piltidele jäi.


Ma loodan, et võisin ikka pilti teha. Mänguasjade-osakonnas tuldi küll ütlema, et ei tohi pildistada.
Ega ma siis mänguasju, ma rohkem väikest sõpra, kellega koos olime.
...

Valge vaikus

...

Valge vaikus... seda oli täna kogu meie kohalik ümbrus täis. Valge lumine vaikus.

Käisime väikese sõbraga seda jäädvustamas. Piltidele ja iseendasse. Kahetunnine metsamatk läks meile mõlemale peale. Kui algul oli tunne, et hästi nagu ei viitsiks, siis lõpuks oleks võinud veel ja veel.

Palju oli vaatamist ja toimetamist.

...

Ega me päris tühjade kätega ei läinud. See vana söötmiskoht, seal me ikka käime. Täna poetasime sinna suutäie metsaloomade jaoks.

...

Natuke ikka jutustasime ka selles vaikuses.

Küllap seepärast need loomad nägemata jäidki.

Aga nad olid sealsamas, meie kõrval. Jäljed lumel andsid märku, et just-just. Tundmisega jäime hätta, aga seda kompenseeris meie elav fantaasia.

Kits...

Ja põder...

Ja rebane kindlasti...

Ja et parasjagu hundijaht käimas… no mis siis muud kui ikka hunt...

Igaks juhuks tuldud teed tagasi ei läinud, ikka edasi ja edasi kuni ringiga kodus tagasi.

...

Tõehetked ämmaga

......

- Täna on 19. detsember. Kas see kuupäev ütleb sulle midagi.

- Ongi või? See ju mu sünnipäev.

- Kui vanaks sa siis nüüd said?

- Seda ma küll öelda ei oska. Ei mäleta.

- No aga umbes? Et kas viiekümnega või kuuekümnega...

või seitsmekümnega...

või kaheksakümnega?

- … no nii vana ma nüüd küll ei ole!

...

Mis siis muud, kui arvutame. Kui sünniaasta on 1923.

Aga pole hullu, isegi esimeselt pinginaabrilt tuli kaardiga õnnitlus.

...

Head ja paremat

...

Kui eile Kristiines vapustavalt head kohvilõhna tundsin, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin 2 korda 100 g kohviube. Sellised erilised, maitsestatud. Ma pole juba 10+x aastat värskelt jahvatatud pulbrist kohvi teinud.

Aga ma olin kindel, et masin on olemas. Ja töökorras. Paar korda olen kasutanud… soola jahvatamiseks ja midagi veel. Kruupidest odrajahu näiteks? Kahtlaselt pulbrine ta igatahes oli...

Aga vanasti sai kogu aeg ube ostetud. Ema saatis poodi tooma… 200 g kohviube oli tavaline taks. Enne palgapäeva mõnikord ka 100 g. Isegi 50 g olen ostnud.
Miks ka mitte, sellest sai mitu tassitäit.
Isegi hinda mäletan, 200 g maksis 90 kopikat...

Kui nüüd hindadest rääkida, siis eilse 200 g eest maksin 60 krooni. Aga mis teha, kui lõhn uimastas.

...

Täna tegin paremat äri. Pliksid müüsid jõululaadal piparkooke, 10 krooni eest ostsin 3 tk. Peaaegu et muidu saadud.

Nüüd mul on need lõhnad toas. Kohv. Aroomidega.

Ja piparkoogid tuntud headuses.

...

Ununenud vana

...
Kunagi tulid poisid kroonust, sinel seljas ja kirsad jalas. Head vene kirsad, ega neid täinud ära ka visata.
Nii nad siis hüljatuina ripuvad. Oma 40 aastat vanad juba. Kirsades käisid jalanartsud ka sees, et sokid kauem vastu peaksid. Või sokke polnudki? Kes seda enam teab või mäletab.
...
Teises seinas on teised käimad.


Puukingad olid kunagi kuum kaup. Ainult alumised naabrid olid kurvad, et ma neid aeg-ajalt sisejalanõudena kasutasin. Eriti hull olevat olnud pohmellis hommikutel… justkui sada haamrit vastu kolpa.

No ja siis need suusasaapad, kes vanadest nõuka-aegsetest kodanikest nüüd neid ei mäleta. Esialgu muud ei olnudki. Aga kui siis tulid uued ja paremad, siis sai vanad lae alla riputatud. Justkui üles poodud kes teab mille eest. Praegu mõtlen, et polnud neil häda kedagi, ikkagi ehtne nahk. Mis sest, et kõva.

Kingad on ühe mehe pulmakingad. Mäletan, et väga vinged olid. Ja väga ammu.

Ja siis saapad, neil oli vastikult libe tald, mõnelgi korral kadusid jalad alt. Aga muidu nad mulle meeldisid küll.

Tänaseks igatahes on kõik see värk vana, unustatud ja hüljatud.
Päris hea oli veidi meenutada.
...