Head ja halba

......

Tuba oli hommikul nii külm, et hakka või ahju kütma. Villased sokid on kuhugi ära pandud, samas kohas tõenäoliselt ka soojad retuusid.
Ei hakanud otsima ja ahju ka ei kütnud, külmetasin ja lootsin, et ehk tegutsedes hakkab soe.

Natuke soojem hakkaski.
…

Täna helises meie lauatelefon. Tegelikult ei peaks selles midagi imelikku olema, telefonid ikka helisevad. Aga mitte meie oma, juba sellest hetkest, kui poest koju sai toodud, on vait nagu tummahammas. Arvata, et oma 5 aastat. Korra viisin isegi poodi tagasi, aga seal töötas korralikult.
Tühja mul sellest helisemisest, telefon nagunii enamasti juhtmetpidi seinas ei olnud, sest meil ju Internet samas süsteemis. Nüüd, kui Kõu-net sees, nüüd võiks juba heliseda, juhe seinas ja puha. Aga ikka ei helise.
Kuni tänase hommikuni. Lapsepõlvesõber ja kaugelt sugulane Hiiumaalt otsis kaasaga kontakti. Ja telefon helistas. Ja nad said rääkida.

Nüüd jälle ei helise. Müstika.
…

Sõtse&Co nuttis oma kadunud kassi taga. Täna avastasin oma puukuurist kassipere – kaks kohevat musta-valgekirjut poega ja nende emme. Viimane oli kangesti selle kaduma läinud kassi moodi. Ja miks ka mitte, asi see 300 m kodust eemale pesakond poetada.
Helistasin, et üllatan meeldivalt neid kurbi “oma kassi igatsejaid”.

Tundus miskipärast, et nad just väga ei rõõmustanudki. Aru ma ei saa, enne olid nii kurvad.

...

( foto )

Pildid kooliajast

......

Et 1. september tulekul, siis sellised fotod oleks nagu päevakohased. Fotod kooliajast.

Sedapuhku üks vana ülesvõte, tehtud Eesti Wabariigi esimese iseseisvuse lõpus.

Ebakindel ja kõikuv aeg.

Sel hetkel olid neil lastel veel igasugused koolid ja elukoolid ees… tänaseks on paljudel eluteegi lõpuni käidud, kooliteest rääkimata.

Ma ei tea enamike nende tüdrukute nimesid ega saatusi, aga tean, et nende edasised elud olid äärmusteni erinevad. Rahutud ajad maailmapoliitikas, sõda ja pagulus, iseseisvuse kaotus ja kodumaalt lahkumised, küüditamised, kodude kaotamine, võõraste võimude all elamine. Kõike oli.
…

Juba eriline oli selle kooli asutaja saatus. Elfriede Lender ja tema gümnaasium.

Elfriede Lender sündis 19. mail 1882 Tallinnas õmblejannast ema Maria Roasto ja sadulsepast isa Jaan Meikovi tütrena.

18 aastat hiljem lõpetas ladina gümnaasiumi pedagoogilise klassi algkooliõpetaja õigustega.

Mõni aeg hiljem abiellus ta insenerist Voldemar Lenderiga, kes oli esimene eestlasest Tallinna linnapea.

Kui Elfriede Lender 1904. aasta alguses abiellus, pidi ta loobuma oma õpetajakohast Esimeses Riiklikus Poistealgkoolis, sest tollased seadused ei lubanud abielunaisel riigikoolis töötada.

Läbi keeruliste aegade ja raskete perekondlike sündmuste jõudis Lender aastal 1907 vaid 25-aastasena oma erakooli rajamiseni.

Tänu tema suurele nõudlikkusele tõusis õppeasutuse maine lastevanemate silmis üha enam ning 1927. aastaks jõudis eragümnaasium eliitkoolide tasemeni.

1935. aasta novembris pühitseti Kreutzwaldi tänavas sisse päris oma koolimaja, mis ehitati suurelt jaolt lastevanemate raha eest (arhitekt Herbert Johanson).

30. septembril 1939 suri ootamatult Voldemar Lender.

Lenderi gümnaasiumile sai saatuslikuks 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon, mis lõpetas tema kooli tegevuse.

Elfriede Lenderi tütar Juta ja poeg Uno küüditati,

1941.a 21.augustil arreteeriti Elfriede Lender ja viidi Venemaale saatmiseks mootorpurjekale „Jaan Teeäär”. Lenderil õnnestus koos 532 kaasvangiga siiski pääseda, sest mootorpurjekas, mille pardal nad olid, sattus sakslaste rünnaku alla ja venelastest meeskond põgenes laevalt.

Kolm aastat hiljem põgenes Lender koos tütar Ilka ja tema pojaga Rootsi.

Elfriede Lender suri 10. aprillil 1974 Stockholmis.
…

Hoopis rängem saatus oli ühe teise eliitkooli rajajal, Anna Tõrvand-Tellmannil.

Anna Tõrvand-Tellmann oli Eesti silmapaistvamaid naisi, lõpetanud Viini Ülikooli õigus- ja riigiteaduse alal.

1919. aastal valiti ta Asutavasse Kogusse, oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde rajajaid ja organiseerijaid, tegutses pedagoogina, rajas Eesti esimese inglise keele süvaõppega kooli ja oli selle direktriss.

Oli teises abielus kindralmajor Juhan Tõrvandiga.

Juunis 1941 mõlemad küüditati.

Kindral Tõrvand hukkus vangilaagris, Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti, mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle ja ta suri ühes Venemaa invaliididekodus 1953.a.
…

Aga kui fotost rääkida, siis sellel on E. Lenderi tütarlaste algkooli IV a klass 1939/1940 kooliaastal.
...

(Elulood võetud Internetist, foto isiklikust arhiivist)

Emapoolne vanaema

...

...
Et lapse side on sageli tihedam just emapoolse vanaemaga.

See lause jäi kummitama hommikusest raadio vabast eetrist, kus mõtte ütles välja inimene, kes töötab lastega ja näeb suhteid vanavanem – lapselaps.

Kui järgi mõelda, siis minul oli ka nii.

Tol ajal läksid noored emad tööle juba mõnekuuse lapse kõrvalt, riigi seadused olid sellised. Aga minu emapoolne vanaema oli kodune, tegelikult oli ta seda peaaegu kogu oma pika elu. Lohutan ennast mõnikord, et eks just sellepärast oligi ta kodu alati korras, maitsvad toidud laual, moosid keedetud ja lapsed hoitud. Omad lapsed ja lapselapsed, eeskätt just mina, see esimene. Onu oli just 7 saamas, kui mina sündisin.

Mu oma laste vahe on 6 aastat. Minu poiste… see tähendab, et mina ei saa olla kunagi emapoolne vanaema. Ja ma oskan väga hästi võrrelda ka oma sidet ema ja ämmaga. Lihtsalt see oli erinev. Ema oli ikka ema. Ja ämm on lihtsalt ämm… hoolimata sellest, et haruldaselt hea inimene. Aga neid asju, mida ma sain emaga ja vanaemaga rääkida, neid ma ämmaga rääkida ei saa. Ei ole kunagi saanud. Või pole tahtnud. Ma ei tea, kui palju on see mõjutanud minu laste suhet vanaemadega.

Minu lastele on isapoolset vanaema antud hoopis kauemaks, tema on oma 2 poja, nende laste ja lastelaste jaoks praegugi veel olemas, kuigi elab mõtetega tihti juba muus maailmas. Usun, et tema side lastelastega on olnud tihe. Ma ei ole selle üle kunagi varem mõelnud. Emapoolne vanaema (minu ema siis) on juba üle 15 aasta surnud.

Kuigi ma ise ei saa olla emapoolne vanaema, olen ma väikesele sõbrale ainuke vanaema, ja et tema oli mu esimene, siis meil on küll väga eriline kontakt.

Teist tibu näen vähem ja olen päris kindel, et pisikesele piigale on oluline just emapoolne vanaema. Aga kui ma mõtlen, kui hea ja tore oli mul oma vanaemaga, siis võin ma ainult rõõmu tunda, et sellel väikesel tüdrukul ka selline lähedane vanaema on. Ega siis minagi olemata ole, ma ikka ka asjaline, kuigi kaugel ja harva.

Ja tegelikult on ju ikka ema ja isa need kõige olulisemad.

Aga laps ise on kõigi jaoks oluline. Seda näitab see kiri, mis siis 7-aastase “punnonu” kirjutatud õele, minu emale. Minu laste vanaemale.

Ajast, kus mina ise titapõlves emapoolse vanaema hoida olin.

...

Ununenud ussisõnad

......

Kus on tõde, kus reaalsus, kus muinasjutt?

Eluski on raske piire paika panna. Kummitused tele-ekraanil on üsna tavapärasteks külaliseks, kuigi jah, lahjavõitu külalised. Mida ei saa öelda Kivirähu kangelaste kohta raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu”.

Tõeliselt mahlakad ja elus. Justnagu päriselus.

Ja et see raamat suutis mind nutma panna, oli üllatus mulle endalegi. 2 kuud kulus 20 esimese lehekülje lugemiseks… ülejäänud 300+x lehekülge lugesin läbi paari päevaga. Kui väga veriseks läks, lasin silma veidi kergemalt üle libiseda, aga muidu läks küll rida-realt. Arvestades televisioonis nende kõige verisemate ja võikamate saadete kõrget vaadatavust, ei tohiks raamat ka oma julmemates kohtades midagi üllatuslikku pakkuda. Aga ega ma neid saateidki fänna.

Kõige rohkem läksid hinge need paar lehekülge, kus Leemet üle pika aja ema juurde läks. Ja kuidas ema paaniliselt poega toiduga rõõmustada püüdis.

“Ema, aga miks sa ometi puu otsa pidid ronima?” küsisin mina. “Ma ei saa aru, ma pole sind nii kaua näinud ja siis kui ma tulen, ronid sina puu otsa.”
“Ma tahtsin sulle öökullimune tuua,” vastas ema ja võttis taskust välja kaks suurt ja ilusat muna. “Need olid ju su lemmikud, kui sa laps olid, ja kõik see aeg, kui sa ära olid, mõtlesin ma kogu aeg, et kui mu kallis poiss jälle koju tuleb, siis pakun talle öökullimune, nii nagu vanasti, kui ta veel väike oli. Nüüd sa tulidki ja minul polnud ühtegi öökullimuna.”… (lk 314) … Tuttavad tunded, eks seepärast hinge liigutasidki.

Ja ussikuningas oli justkui tuttav, lapsepõlves rääkis vanaema oma kohtumisest temaga. Juba siis sain aru, et asjal tõde taga.

Nii et tuttav raamat oli ja erilised värvikad tegelased. Elust võetud ja elavaks kirjutatud. Või siis välja mõeldud ja hing sisse puhutud.

Igatahes natuke kurb hakkas. Ja natuke oli naljakas. Ja tähendussõnu leidus nii ridade sees kui ridade vahel.

Foto

...

Rate minevikus

......

Ega Rate`i minevikus ei olnudki. Aga päris ilma tähelepanu ja suhtlemiseta need lapsed 70 aastat tagasi ka ei olnud.

Ikka sobran veel vanades ajakirjades. “Laste Rõõm” siis tolleaegsete pubekate ja eel-pubekate suhtlemiskoht.

Kohvris oli terve pakk, poolikud aastakäigud 1935 – 1939.

...

...

Sinna võis oma foto “üles riputada”.

Sai endale igasugu põnevaid kasutajanimesid mõelda. Ja sai uusi suhteid arendada… et mina soovin kirjasõbraks Teda ja Tema soovib kirjasõbraks Toda. Elutempot tänapäevasega võrrelda ei saa, ajakiri ilmus vaid korra kuus. Aga sõnum sai antud… märka mind.

Blogida 1930ndatel ka ei saanud. Aga kui sul juba kasutajanimi (või nagu tol ajal öeldi – varjunimi), siis võisid oma eluseigad paberile panna ja ajakiri avaldas need teistele lugemiseks.

Miski pole uus siin ilma peal.

Küllap need varjunimed iseloomustasid nende kandjaid. Või peegeldasid ootusi-lootusi. Maailmavaadet. Mida iganes.

Raamatukoi

Nõgininake

Ristirüütel

Laululind

Must kapten

Kungla Kuningas

Käharpeake

Ojalill

Udupiiga

Mailill

Noor Lembitu

Selliste nimedega tänapäeval enam välja ei tulda. Nüüd siis igasugused seksi-xxx on minev kaup.

Igal ajastul ikka midagi uut ka.

...

Kaks laulupidu

......

Kõlab kui pühaduse rüvetamine nii tähtsal päeval minevikku sellise kandi pealt meenutada, aga mis teha, olin ikka liiga sügavale vanasse kohvrisse sukeldunud. Leidsin veel lugemist.

Ajakiri, kust esikaas kadunud, aga aasta tundub olevat 1950.

Massikommunikatsioon.

Arvata võib, et ajakiri on “Stalinlik Noorus”, igatahes eelolevast üldlaulupeokavast välja toodud laulud on küll üsna õõvastava tagapõhjaga.
Kultuur ideoloogia mõju all.

Laul Leninist

Laul Stalinile

Kantaat Stalinist

Au nõukogude võimule

Töö ja võitlus

Nõukogude Liidu pioneeride laul ja Kolhooside marss

Moskva saluut ja Tere, Moskva

“Laulupeo repertuaari koostamine toimus aga ägedas võitluses kodanlike natsionalistide Andreseni, Semperi, Vettiku, Pätsi ja Karindiga, kes igati püüdsid takistada meie nõukoguliku mitmepalgelise elu kajastamist laulupeol, tahtes piirata ja kitsendada meie nõukoguliku kultuuri arengut.” (katkend artiklist)

Mõned laulud, mis laulupeost laulupeo vormisid, olid ikka ka. Ainult artikkel seda ei kajasta.

Ma ei tea, milline jõud tõi koorid välja sellist võõrast repertuaari esitama. Küllap see vähene alles jäänud rahvuslikkus.

Hea, et suutis tuua, et tuldi ja lauldi, ainult lauldes oli võimalik säilitada laulmise traditsiooni. Ja laulupeotraditsiooni.

Täna oli öölaulupidu.

Märkamisaeg.

...

Repertuaar 1950... XIII laulupidu
...

0ktoober, 1933

......

Kui täpsemalt, siis 14. oktoober 1933.

Päewaleht

Mõned artiklid siis.

Aastaga wiiekordselt kasvanud kool.

“Seltskonna suur poolehoid Inglise kolledshile. – Kool tõotab areneda asendamatuks õppeasutuseks."

Minu vanavanemad tegid teise valiku, nemad panid oma tütre Lenderi gümnaasiumi. Aga see ei olnud aastal 1933, see oli mõned aastad hiljem. Ja tema õppis seal prantsuse keelt. Võimalik, et inglise keelt ka, seda ma ei tea.

Aga ajaleht ütleb:

“Inglise keelele omistatakse meil järjest suuremat tähelepanu. Puudus meil aga õppeasutus, mis oleks rahuldanud täiel määral lastewanemate nõuded inglise keele õpetamise suhtes. Uue säärase kooli - Inglise kolledshi – rajas läinud aastal pr A.Tõrwand-Tellman. Inglise kolledsh hakkab tegutsema Prantsuse lütseumile sarnaselt, kuid taotleb inglise keelt emakeele kõrwal teise õppekeelena.

Inglise kolledsh on leidnud seltskonnast säärase suure poolehoiu, et üheainsa aastaga on kaswanud tema õpilaste arv wiiekordseks. Seejuures pole suudetud aga kõiki kooliastumise palweid rahuldada ruumide kitsikuse tõttu. Inglise kolledsh alustas l.a. õppetööd kolme alama klassiga, kuhu kuulus 34 õpilast. Tänawu on koolis juba õpilasi 177… Kui poleks tulnud ruumide kitsikuse tõttu lükata tagasi osa sisseastumise palweid, oleks õpilaste arw ulatunud juba üle 250.
…
Kuna Inglise kolledsh töötab igasuguse toetuseta, lõppes esimene aasta suure puudujäägiga, sissetulekuid oli 2512 kr ja wäljaminekuid 4317 kr. … Majanduslik tasumatus pole aga kohutanud kooli asutajat pr Tõrvand-Tellmani, kes on töötanud seni kooli juhatajana ja õpetajana täiesti tasuta.”
…
Ega ma ei tea, mis valiku põhjal need ajalehed seal kohvris on halastust saanud, pole tulle või kuhu iganes sattunud. Ja sellest lehest on alles ju ka ainult 5. ja 6. lehekülg. Aga lugeda on päris huvitav, kuigi see vana kiri aeglustab tempot ja arusaamist.

Veel on:

Direktor H. Treffneri 25-a ametijuubel

Tund Gerd Neggo tantsu- ja liikumisõpetuse stuudios

Ja palju igasuguseid kuulutusi.

Tundub, et oli tööpuuduse aeg, miks muidu … soovin tööd, otsin tööd, puudustkannatav neiu palub ükskõik mis teenistust.

Ja et selline haridusteemaline ülevaade tuli, siis üks tööpakkumine ka:

Ibroska wallawalitsus wajab Kräkowo algkoolile wene keelt walisejat õpetajat. Walimised 29.okt 1933 Ibroska wallamajas wallawolikogu ees
...
Wallawanem D.Rakitin.

...