Jutujaht: väga toores toorik

 ...

Martina vaatas kella ja läks tagasi teki alla. Lõpuks ometi on tal võimalus nautida päeva just nii, kuis ise tahab. Tõsi, 25 % tänasest on juba minevikuks saanud, justkui vastuseks küsimusele lõi ka vana seinakell väärikalt 6 kõmisevat pauku. 

Kuus tundi halli tühja aega. Isegi kui oli mõni unenägu, siis Martina ei mäletanud. Kuidagi kahju hakkas tundidest, millest ühtegi jälge järgi ei jää. Tema hindamatu väärtusega aeg, vähemasti ülejäänud päevast kavatses ta talletada iga minuti. Unenäo oleks saanud oma mälusoppi üles tähendada, teinekord hea lapata ja mõelda, et see oli just selle päeva hommik. 

Voodisse tagasi minek oli viga. Und enam ei olnud, aga tekk oli kui magnet, peaaegu võimatu oli end selle alt välja libistada. Iga naharakuga nautis Martina voodi soojust, lisaks  kõik see õnnis vaikus, mis teda ümbritses. 

Kes julgeb öelda, et vaikus on hääletu!

Selle hetke vaikus oli vürtsitatud näpuotatäie tuulekohina ja mõne terakese tundmatu krõbinaga pööningul. Ometi oli see vaikus. Ei ühtegi häält, mis annaks märku kohustustest, ei ühtegi uudist, mis vajutaks ärevushäire nupule.

Üksi olemise rahu ja vaikus.

Mõnuledes sirutas ta end oma soojas voodis, hetkeks oleks tahtnud olla kass, kes valjuhäälselt nurru lööb. Just üks pikk nurrumine sellesse vaikusesse sobiks.

Martina lasi peast läbi kõik võimalikud soovid ja vajadused, kõik võimalikud olemised, tegemised, käimised, rääkimised. Kui nii võtta, oli päev ise ju alles ees. Pikk päev, millest saab nautida terveid tunde, minutitest ja sekunditest rääkimata. Kui nüüd tõusta ja tegutsema hakata, mõelda vaid, kui palju ära jõuab teha! 

See oli hea mõte, et ta eile kaasa ei läinud, kui Martin lastega oma vanemate juurde sõitis. Ok, köha on peaaegu olematu, aga siiski vabandus mitte külastada juba eakaid ämma ja äia. Number 8000+ nakatunut päevas juurde mõelda, kokku päris mõjuv põhjus.

Martina ei suutnud otsustada, millest alustada. Isegi koristamist võib nautida, kui seda  saab omaette rahus teha. Ei mingit "emme-emme" laste suust, ei ühtegi altkulmu kontrollivat pilku kaasa silmist.

Hetkega tuli arusaamine, et selle tooriku täiuslikuks töötlemine on ainult tema kätes, ja ta ei kavatsenud võimalust kasutamata jätta. Meenus kõik, mis tallele pandud lootuses, et ükskord tulevad ajad, kui ta teeb ainult seda, mida ise just tahab. Täna lõpuks on see päev!

Kell seinal lõi 7 kõmisevat pauku.

Üheaegselt viimase kellalöögiga kostus hoopis häirivam heli. Sõnum telefoni! 

Martina sirutas käe, võttis telefoni ja luges. 

"Hakkame sõitma. Ema tuleb paariks päevaks meile."

Millegipärast eelistab mees viimasel ajal  rääkimise asemel sõnumeid saata.

Hetkel oli nii isegi parem.

...

Jutujaht: prooviks igaks juhuks veel kord... selga

 ...

Tolmurullid Mugster ja Migora olid Telliskivi tänava kortermajas juba pikaajalised elanikud. Aegadega olid nad selgeks saanud nipid, kuidas jääda alles olukorras, kus majapidamises toimetasid nii peretütred kui ka nende korda armastav emme.

Tuulepäine peretütar Tuuli tuiskas toast läbi, haaras jooksult oma telefoni ja tormas edasi, et tavapärase hilinemisega jõuda väravasse,  kus sõbranna, nagu tavaliselt, juba ootas. Kõik jäi pilla-palla, aken irvakile, uksed praokile ja tuduriided siia-sinna ripakile. Poleks olnud hullu midagi, ema toimetas köögis, polnud see tal esimene kord tüdruku järgi korda luua. Seekord ta päästeoperatsioonile kohe ei pääsenud, pann oli kuum, liha ja sibul ähvardasid niisamagi kärssama minna. Nii sai tuulepoiss toas peremehetseda, kardin lehvis tõmbetuules ja uks tegi paar meeleheitlikku kriiksatust.

Vähe sellest, tuulepoiss leidis üles ka nurka peitunud tolmurullid. Mugster, see trullakas, lohises ikka mitmed sentimeetrid lähemale Migorale, kes kramplikult oma positsioonil paigal püüdis püsida. Ega Mugsteril polnud lähenemise vastu midagi, pigem vastupidi, Migora meeldis talle, oli alati meeldinud. Õhkõrn hallikarva habras Migora! Kuimitmed hämarad õhtutunnid oli Mugster omaette olesklenud ja Migorast unistanud!

Migora oli aga olukorrast veidi häiritud. Küll oli temagi Mugsteri lähenemisest unistanud, aga mitte ainult sellest. Migora oleks tahtnud olla kopsakam ja karvasem, veidigigi märkamist väärivam. Hetkel tundis ta end liig tavapärase tuustakana, tuuleõhust sakutatud ja  sasitud. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Migora pilgu ette jäi peotäis säravrohelist  prügi. Nojah, Tuuli oli ju lauaserval pliiatsit teritanud,  nüüd oli tuul selle värvilise jäägi põrandal laiali laotanud, Migorale üsna ligilähedale.

Pereema oli vahepeal välisukse kinni tõmmanud ja sellega tuuletõmbusest tingitud eriolukorra likvideerinud. Tibatilluke lootus, et alles jäänud vähene õhu liikumine aitab Migoral tema plaane teostada, pani pisikese õhulise tolmurulli tegutsema. Ta ajas end puhevile, haakus juba peaaegu et vaibunud tuulega... ja jeeee! Korraga oligi ta kesk rohelist pliiatsipuru. 

Hetk võidurõõmu, millele järgnes pettumus. Paar kübemekest rohelist tema hiirekarva hallis kasukas polnud see, mida Migora lootis. Ta oli piisavalt palju näinud, kuidas Tuuli oma nägu krohvis, ikka puuder ja värvid ja kuldne läige siia-sinna. Tulemus alati särav!

Migora loomuses oli kangust üksjagu. Mis halvasti, see uuesti. Kiiresti tegi ta tehingu tuulepoisiga. "Võta mind endaga!" palus ta oma pehmel moel. Tuulepoisi üllatunud pilku märganud, seletas Migora täpsemalt. "Kui sa mind kaasa lohistad, saab minust kõige kaunim tolmurull. Lihtsalt prooviks igaks juhuks veel kord. Prooviks selga."

Edasi läks kõik just nii kui Migora oli unistanud. Tuulepoiss tõmbas endaga kaasa juba omaseks saanud kerge ja pehme tolmurulli, see libises selitsi kui üle liuvälja. Ja ennäe! Korraga oligi tal kaunis roheline kasukas seljas, veel veidi tuulepoisi embuses, ja järgmine peatuspaus oli just seal, kus Mugster, silmad üllatusest pärani, kümne küünega klammerdunud oli.  Migora oma rohelises kasukas oli tema jaoks kui jõuluime!

Tuulepoiss aga lipsas praokil aknast välja, lükkas selle veel tagakätt koomale... ja oligi läinud. 

Kerge kripeldus temast jäi aga Migora hinge ja korraks ta isegi kahetses, et polnud osanud suuremalt unistada.

06.12.2021

...

Jutujaht: Kuidas suhelda keerulise inimesega?

 ...

Kuidas kulgeb koostöö keerulise kodanikuga?

Kogukonna kuuenda kokkutuleku korraldajaks kamandati kärbes, kohusetundlik käsutäitja, kes katsus kaasata ka kohalikke külaelanikke.

Käepärane kodanik, kentsakas  kehkadivei, keeldus kontaktsusest. Kohe kerkis küsimus, kuidas kujundada koostööd, kui kodanik kummaliselt käitub, kusjuures käed käbedasti käimas: korra käpakil kõrvalhoones, korra küürakil keldris, korra kuuris kana kitkumas. Koostööst keeldus keeruline kodanik korduvalt, kuuldavasti kiuslikkusest. 

Katsu koos kurivaimuga kogukonna kokkutulekut korraldada! 

Kärbes käis korduvalt kodanikul kannul, kõneles kõditades, kõditas kõndides, kõndis kutsudes. Kord-korralt kulges kokkupuude kergemini, kuni kodanik, kuigi kergelt kärsitu, kuidagi kuuletus.

Kuid kokkutulek kujunes kaugel kavandatust.

Koroona karmid keelud kitsendasid kohaletulekut. Kogunes käputäis: kärbes koos kaaskonnaga, keeruline kodanik kuivikust kaasaga, kodutalu kõurik koos kutsumata kaaslasega, kaks kakerdavat külameest, kümnekonnast kontvõõrast kõnelemata. Kahjuks kaunis koduhaldjas keeldus kahtlasest koosviibimisest. 

Kuid kohalik keeruline kodanik keeras kokkutulekulgi käki kokku. Kuulutas korraldaja-kärbsele korraliku kodusõja, kuskäigus kupatas kahetiivaliste koostöögrupi kakahunnikust kaugemale, külakempsust kõrgemale... kuni kärbseparv kogunisti kurjustades kadus.

Kõlab kui kaader kunstiteosest ;) 

Kokkutulekul kandsid kärbsed ka kaotusi...

...

Jutujaht: ja muidugi aitäh hea sõna eest

 ...

Suurema osa oma elust oli Helvi Soomes elanud, aga see, et 50% temas on eestlase verd, ning ehk seegi, et lapsepõlve kümmekond esimest aastat oli ta kodumaaks Eesti, on jätnud märgi Helvi loomusesse ja mõtlemisse ning omamoodi valusad haavad hinge. Sealt, mere tagant, on tema esimesed ilusad mälestused, aga ka valusad kogemused ja lein.

Ta on õnnelik, et on saanud hoida kontakti oma isapoolsete sugulastega, käia Eestis, vaadata eemalt lapsepõlvekodu ning viia küünal isa hauale. 

Tõsi, ajad on olnud keerulised. Olid keerulised siis, kui isa 1941. aastal suri, kui ema koos kahe väikese tütrega tagasi oma sünnimaale läks ja pidi eluga uuesti alustama. 

Ja omamoodi keeruline on praegu hoida suhteid lähedastega, kes üle maailma laiali: onu Canadas, tädid peredega Rootsis. Suur osa omakseid ikka Eestis, täpsemalt öeldes Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.

Helvi ohkab. Kui väga tahaks mõnikord lihtsalt minna sadamasse, osta pilet ja sõita need kilomeetrid, mis omal ajal paadiga üle mere sõites tundusid rannarahvale läbitavamad kui nüüd, mil suured reisilaevad peaks küll reisimise lihtsaks tegema. 

Ainsad, mis viisavabalt riigist riiki saavad liikuda, on kirjad. 

Pärast soomlasest abikaasa surma märkas Helvi, et järjest rohkem on ta hakanud eesti keeles ja Eesti sugulastele mõtlema. Tänagi, kui poes hapukapsast märkas, tuli kohe Klaara meelde. Armas hea tädi, isa noorem õde Eestis. Ikka pakub seapraadi hapukapsaga, isegi siis, kui Helvi juhtub Jaanipäeva paiku külla sattuma. 

Korraga tundis ta nii suurt igatsust, et pani  pikemalt mõtlemata karbi kapsaga ostukorvi. Seapraad võib jääda ju tegemata, aga üks Eesti moodi hapukapsasupp sobib ka suurepäraselt!

Kodus otsis naine välja tädi Klaara viimase kirja. See oli eriline kiri, sõnum kirjas vaid paar rida. Kallis laps! Mul on nüüd telefon, mida aastaid olen oodanud. Saadan sulle numbri, siis saame rääkida. Sind kallistab su tädi.

Tõesti, see oli eriline kiri. Seni oli telefon kodus olemas vaid paaril nooremal sugulasel Eestis. Nüüd siis Klaarakesel! 

Helvi pani kapsad potiga pliidile ja valis ketast keerates numbri. 

Vaid natuke ootamist ja oligi kontakt käes. Klaara hääl oli veidi kõhklev, aga seda suurem oli rõõm, kui ta aru sai, kes helistab. Pikalt see kõne ei kestnud.

Helvi: "Klaara, kallis, räägi, kuidas sa teed hapukapsasuppi? Kas küüslauku ka sisse paned?" 

Klaara: "Ei, ei, ei! Venelased panevad hapukapsasupi sisse küüslauku, mitte eestlased! Ja kas tead, mul ka kapsas potiga just pliidil. Küll sa oled armas laps, et mulle helistasid!"

Helvi poolt tänusõnad nõuande eest ja oligi nende esimene telefonivestlus läbi. Viimasena kuulis Klaara lauset: "Ja muidugi aitäh Sulle hea sõna eest!" 

Klaara-tädi Tallinnas jäi kauemaks toolile istuma ja mõtlema, mis see siis ometi oli. Kuidas suurest kaugusest äkki sai lähedus. Ja kui olulised on sõnad, mida saad öelda ja kuulda.

Helvi Helsingis otsis välja retsepti emast jäänud vanas kokaraamatus... ja jäi mõttesse. Kuidas edasi? Et supp mitte mingil tingimusel poleks nii nagu venelased teevad... või pigem ikka nii, kuidas ka soomekeelses raamatus õpetus. Küüslauguga.

Mis teha, eestlast on temas siiski ainult 50%.... aga Klaarakese sõnad tegid sedapuhku otsustamise lihtsaks.

Head sõnad.

Muidugi.

Aitäh.

Küüslauk jääb välja. 

...

Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe

 ...

Reet tegi silmad lahti, aga voodist tõusta ei raatsinud. Ei saaks öelda, et hommik alles noor, pigem vastupidi. Seinakell just lõpetas üheksa kumeda kõlaga lööki. Varane oli hommik siis, kui Reet esimest korda ärkas. Tundis toa jahedust, korjas varbad teki alla, peitis õlad ja käsivarred sügavamale voodi sisemusse sooja ning magas edasi.

Nüüd uuesti ärgates hakkas teda miski mõte kummitama.  

Unenägu. 

See tundus kummaline, tavaliselt ta und ei näinud. Või ei mäletanud.

Ta nagu sattus Tallinna vanalinnas mingile konverentsile. Rahvast oli palju, ja üllatus-üllatus... seal olid ka ta kolm last. Mitte koos, üks ühe seltskonnaga, teine kuskil teises nurgas. Kas poiss üldse oli? Reet ei olnud päris kindel, algul nagu oli, pärast? Ei mäleta. Aga seda mäletas Reet hästi, et ükski tema lastest ei teinud temast, oma emast, üldse välja. Ehk ainult pilk tema poole, aga see oli vaid hetk, rohkem ei midagi. Ei mingit silmsidet, rääkimata lähemale tulemisest. Nagu pelgaks kokkusaamist. 

Reeda hinge puges kõhedus. 

Ebamugavustunne unes, aga kõhe ka praegu, kui ta end täielikult ärkvele oli mõelnud.

Sammud. Nüüd meenusid talle ka sammud. Oli see tegelikkus või ehk osake unenäost? 

Mõtted kerisid end edasi ja Reeda järgmine mõte oli: välisuks! Eelmisel õhtul oli ta tavalisest hiljem voodisse läinud, ja seda, et ukse oleks kinni keeranud, seda ta ei mäletanud. Mõned automaatsed liigutused mällu ei kinnistu, selles pole midagi uut. Loodetavasti seegi kord, et lihtsalt ei mäleta.

Aga kõhe tunne süvenes. Küllap tuli see eeskätt jahedast toast. Vastu tahtmist puges naine teki alt välja, tõmbas ruttu riided selga ja otsustas, et esimese asjana paneb ta täna ahju küdema. Ehk annab tegutsemine tagasi tavapärase turvatunde.

Kui Reet välisukse lingi alla vajutas, tundis ta, kuidas paanikahoog temas tõstab oma visalt allasurutud pead. 

Uks ei olnudki lukus! 

Ok, ta oli ju isegi kahtlustanud, ometi mõjus see äkitselt hirmutavalt. Mitte et keegi ta ukse taga tavaliselt kolistamas käiks, aga ikkagi. Jälle meenusid need sammud. Kas uni või tegelikkus?

Välistrepile jõudnud, märkas ta trepi ees maas värvilisi pabereid. Naine kummardas ja korjas paberid maast. 

Kaks tühja kohukese pakendit. 

Kummaline, sellest ajast, kui lapsed olid kodust lahkunud, polnud Reet mitte kunagi kohukesi ostnud. Nojah, needsamad Jänksi kohukesed meeldisid tüdrukutele, aga kuidagi kummaline oli nüüd juba täiskasvanud piigadele sellist maiust koju tuua mõttega, et ehk lapsed maale tulemas. Poja nagunii sõi neid juba lapsena pigem nagu seltskonna mõttes. Tõsi ta on, et sõi puiklemata, küllap meeldisid tallegi. 

Aga see kõik oli nii ammu. 

Nüüd, kus igaüks ise suunda ja oma elu peale läinud, nüüd Reet ei teadnud, kas noored nendega mõnikord veel maiustavad. Nostalgitsemise mõttes ehk siiski? Või kes teab, tema enda lapsepõlves olid kohukesed tõeline defitsiit, kuid praegu poes käies pole tal mõtteski olnud endale mõned külmkappi varuda. 

Reet korjas paberid kokku ja viis prügikasti. Mõelda vaid, kui palju mõtteid ja mälestusi kaks tühist paberit peas liikuma panid! Lisaks veidi kummaline, et need niimoodi just tema trepi ees vedelesid. Tõi ehk tuul naabrite juurest? Tõtt öelda, eriti tõene see mõte ei tundunud. Naabrite juures võiks pigem mõni tühi vorsti- või singipakend tuule tiibadesse saada.

Naine läks puusületäiega kööki. Seal oleks ta peaaegu oma koorma maha pillatud. Ahju ees maas oli paber. Polnud vaja üles korjatigi, et aru saada. Samasugune Jänksi-kohukese tühi pakend.

Reet tundis, kuidas põrand tema all kõikuma lõi. Kiiresti pani ta oma kandami maha ja istus taburetile. 

See ei ole võimalik. See ei ole võimalik! See ei ole võimalik!!

Paanikahoog lõi keha seest kuumaks ja süda hakkas taguma. Reet tundis, et kui ta kohe oma lugu rääkida ei saa, läheb ta hulluks. 

Helistaks lastest kellelegi? 

Ta mõistis kohe, et see mõte pole hea. Esiteks ei saaks nemad nagunii aru, kus on põhjus paanikaks. Poiss naeraks ehk väljagi... mis oleks muidugi parem variant kui see, et nad tema pärast muretsema hakkaksid. Aga temal ei oleks sellest kergem ei nii ega naa. 

Naine võttis telefoni ja valis sõbranna numbri. 

Paar kutsuvat heli, siis kõne katkestati. Minut hiljem tuli sõnum: ei saa praegu rääkida. Mis mõttes! Värisevate näppudega toksis ta vastu: mul on tunne, et ma lähen kohe hulluks! Kindel see, et nüüd Riina leiab võimaluse ja helistab. Minutid möödusid, aeg venis. Mida minut edasi, seda aeglasemalt kell liikus. Reet ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.

Riina ei helistanudki.

Ühel hetkel telefon piiksatas ja Reet luges, silmad nutust niisked, saabunud sõnumit: loodame, et nii siiski ei lähe. 

Äng hinges, tegi Reet ahju ukse lahti, ladus puud sisse ja süütas tiku.

Midagi targemat ta hetkel teha ei osanud.

19.10.2013

...

Jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili

 ...

Dagmar sorteeris vanu raamatuid. Ühest küljest see tegevus talle isegi meeldis. Raamaturiiuli koristamine on ainus talutav etapp tavapärases kraamimises.

Ja mitte ainult.

Nii mõnigi kord võis tüdruk end sellesse tegevusse unustada: raamatuid ümber paigutada, laduda neid virna värvi või nime järgi, rivvi pikkust ja laiust arvestades. Mõnda neist lapates jäi ta kauemaks pilte vaatama või niisama suvalises kohas lehti keerates silma jäänud lõike või luuletusi lugema.

Aga mitte seekord.

Seekord polnud tegevus tavapärane. Raamatud ei kuulunud talle. Ema oli tõstnud välja kastitäie ilukirjandust, mis mõned nädalad tagasi sai vanaema tühjaks jäänud kodust koos muude rohkem või vähem oluliste asjadega ära toodud.

Vanaema raamatud olid teistsugused. Neil oli mingi omamoodi lõhn, lehed kolletunud, kaaned kulunud ja värvilisi pilte seal ei leidnud.

Nimi kaanel võis olla aga kõnekas. Dagmar võttis raamatu, mis kuhilas kõige peal oli.  

Sinine oli Dagmari lemmikvärv.

Sinine oli raamat ja sinine oli ka raamatu pealkiri.

"Sinise kaevu muusika". 

Dagmar avas raamatu ja sealt vaatas vastu veidi konarlikus käekirjas pühendus.

"Mallele! Palju õnne 8. klassi lõpetamise puhul. Soovivad ema ja isa. 15. juunil 1969"

Dagmar arvutas pisut. Malle oli tema vanaema, ja järelikult oli vanaema Malle siis sama vana kui tema praegu.  

Tüdruk ei suutnud meenutada, kas talle on kunagi keegi pühendusega raamatut kinkinud. Tõsi, ühe sellise oli ta ise endale tekitanud. Kord, kui teada-tuntud kirjanik koolis oma loomingut tutvustas, oli Dagmar spetsiaalselt kodunt ühe tema raamatu kaasa võtnud. Mikä kirjutas hoogsas kirjas lisaks autogrammile ka pühenduse. "Parimate soovidega Dagmarile!" Rohkem Dagmarile sarnaseid raamatuid koduses riiulis ei meenunud.

Meenus aga ema selgitus, miks ta just sellise valiku vanaema juurest kaasa tõi. Need on raamatud, mille omanik on veel nüüd, aastakümneid hiljem, võimalik tuvastada. Dagmar sattus hoogu ja avas raamat raamatu järel. Vanaemale emadepäeval, vanaisale sünnipäevaks, onule pioneeriks astumise tähistamiseks ja üks ema raamat, mis oli tüdrukule kingitud 1. septembril. Paari raamatu sisekaanele on aga kleebitud eksliibris. Põneva pildiga, aga võõra nimega. Kelle raamat ja kuidas jõudis vanaema raamatukappi, võib tüdruk vaid oletada.

Dagmar oli vahepeal ühes riiulinurgas ruumi teinud.

Igaks juhuks.

Ehk siiski on mõni raamat, mida tahaks alles hoida. 

Nii leidsidki need kaks esimesest seal koha.

Need kaks sinist.

Teine oli kogumik Turgenevi jutustusi ja proosaluulet. 

Onu pioneeriks pühitsemise raamatu pani ta kõrvale, las onutütar näeb ka natuke paigutamisega vaeva. Ehk isegi loeb läbi, ta ju ka selline ühingusse astumise vanuses. 

"Kiviküla kooli poisid"... Dagmar itsitas oma sisimas. Liisu oli küll temast paar aastat noorem, aga tundub, et poistest rohkem huvitatud kui tema, Dagmar.

Järgmised kaks raamatut olid soliidse väljanägemisega. Veidi läikivad kõvakaanelised, Leedu novellid ja Gogoli "Õhtud külas Dikanka lähedal".

Need ei olnud vanaema Malle raamatud, arvata on, et pigem juba vanavanaemast jäänud. 

Ja ikka pühendusega.

"Pööraku su eluruum sama võimsalt nagu laval. Lembit ja Roll."

Selle pani Dagmar riiulisse, teine läks Liisu raamatute virna. Peab uurima, millisest lavast on jutt ja kes need Lembit ja Roll olid.

Dagmaril jagus tegevust terveks pühapäevaks. Mingil hetkel meenus talle, et just täna on vanavanemate päev, see muutis vanad raamatud kuidagi eriti hingelähedaseks ning neist loobumine tundus ülekohtuna vanavanemate ja vana-vanavanemate suhtes. 

Jõudnud kasti viimase raamatuni, tundis ta äkki, et enam ei jaksa. Alles oli raamat, mida kerge võtmata jätta. Kaaned kadunud, nurgad nässus. Kas tasub üldse sisse vaadata?

Dagmar võttis end kokku ja hakkas ettevaatlikult lehti keerama. Kohe päris alguse valgel lehel oli kauni käekirjaga jäetud sõnum: "Kuni teed meid lahku viivad. Aivo." 13.09.1975 Tartus.

Tüdruk vajus mõttesse. Äkki peaks kuidagi välja selgitama, kes on see tundmatu Aivo ja kellele oli kirjutatud selline nukravõitu sõnum? Hajameelselt libises pilk üle juhuslikult lahti löödud raamatulehe.

"Sinnani on maad kaksteist miili."

Lause, millele pilk ootamatult kinni jäi, kõlas tähenduslikult. 

See ka mõni vahemaa: kui ainult kaksteist, saame hakkama.

Tüdruk tõstis raamatu riiulisse.

...

...

Jutujaht.

Kutse jutujahile 2.

...

Jutujaht. Jõuavad kohale järgmisel päeval

 ...

See oli olnud järjekordne kuum suvi, aga Mann ei mäletanud oma elatud aastakümnete jooksul aega, et nende kaev veest tühjaks oleks jäänud. Naabrite omad, seda küll, nii mõnelgi aastal tulid naabrid, ämber näpu otsas, alandlikult paari liitrit paluma. Joogiveeks lihtsalt, muu jama jaoks sai veel oma kaevupõhjast sogast vedelikku ammutada. Juua see ei kõlvanud, nii tuligi võtta tee naabri-Manni juurde. 

Või mis Mann... vanemad olid kunagi tütrele uhke nime välja mõeldud, kirja pandud isegi vanas kirikuraamatus. Martha Sofia Elisabeth. Kuidas üks tavaline hariduseta talupere sellise nime välja oskas mõelda, võta sa nüüd kinni. Kurb on ainult see, et Martha Sofia Elisabethist sai kohe peale sündimist lihtsalt Mann, pidulikumal juhul võeti Marta kasutusele. Ajapikku unustas Mann isegi, et tegelikult võiks ta oma nime poolest konkureerida nii mõnegi kuningliku pere liikmega. Kui kuskil oli vaja end kirja panna, aitas Martast küll.

Aga ühel hetkel hakkas nimi Marta teda segama. See oli siis, kui naabripoisid koos pruutidega tema maja taga metsas vargsi vaarikaid käisid noolimas. Ajad olid sellised, et kunagisest talumetsast oli saanud riigimets, ja elukaaslane Eduard, kes sealsamas "oma" metsas aastaid metsavahina oli saanud toimetada, juba vana ja haigena tarest väljas ei käinud. Siis need sänikaelad hiilisid vargsi raiesmikule, mannergud näpuvahel, korjasid ja sõid, tallasid radasid varte vahele, Mannil polnud seal pärast enam midagi võtta. See tegi tigedaks: hiilivad ringiga, räägivad sosinal, ega ta loll, kurt ega pime pole, et ei näe, kuule ega aru saa. 

Mannil oli kõva hääl, ja kaua sa ikka vaikides  kannatad. Nii ta siis tõmbas kopsud õhku täis ja kisendas: "Jätke mu marjad metsas rahule!" Kostis see kisa oma kilomeetri kaugusele, aga nii palju polnud vajagi. Raiesmikuni napilt 300 meetrit.

Poisid... või mis poisid nad enam, noorhärrad kangestusid, pidid esimese ehmatuse ja häbiga taanduma. Aga siis sai selgeks, et kui juba paljastatud, pole enam mõtet varjuda. Ja korraga lõid nad kolmel häälel laulu lahti.

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!
Nõnda säravad nad!
Marta! 
Kaugel võõrsil mu mõtted
ja kõik mu igatsused
vaid sul viibivad."

Amor Trio oli selle lauluga hiljuti avalikkuse ette astunud, selge see, et noortel juba sõnad selged. Vähemasti kolm esimest rida! 

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!"

Noortel oli lõbu laialt, Mann aga poetas pisara. Oli see nüüd solvumine või viha või mõlemad kokku, aga igatahes jäi see viimaseks korraks.

Mannil viimaseks korraks pisaraid valada, noortel viimaseks korraks veini jaoks vaarikaid korjata. 

Tõsi, juba järgmisel suvel tulid nad seda suure-ringiga-teed mööda, kilumannergud näpus. Tagasi läksid tühjade kätega. 

Nii nagu tühjade kätega läksid ka siis, kui kuumal ja kuival ajal vett otsima tulid. Mann lihtsalt laiutas käsi: mida ei ole, seda ei ole!

Ja läks omaette itsitades kambrisse kaarte panema. 

Kas tulevad või ei tule?

Ja kui kaardid ütlesid, et jõuavad kohale järgmisel päeval, oli asi selge. Mann võttis köögist tühjad veepanged ja lasi vaarikavarte vahel näppudel kärmelt käia. Vaarikad moosi jaoks, vaarikad mahlaks, vaarikad kompotiks. Peaasi, et purke-pudeleid jaguks! Muist varsi sai kiire töö käigus ka maha tallatud, aga ämbrid said täis ning Mann oli endaga rahul.

Kui siis naabripoisid, kel pruutidele ja naistele lisaks ka mõni lapsepabul kaasas, järgmisel päeval tuttavale raiesmikule jõudsid, on pilt alati sama.

Keegi oli just puhta töö teinud!

....

Minu vaarikad eelmisel aastal! 

15.08.2020

Polnud metsa vaja minnagi, tänapäeval on selleks head sõbrad ja kulleri teenus :)

Aitäh, Sirje!

...