Neljapäev, 16. detsember 2021

Jutujaht: prooviks igaks juhuks veel kord... selga

 ...

Tolmurullid Mugster ja Migora olid Telliskivi tänava kortermajas juba pikaajalised elanikud. Aegadega olid nad selgeks saanud nipid, kuidas jääda alles olukorras, kus majapidamises toimetasid nii peretütred kui ka nende korda armastav emme.

Tuulepäine peretütar Tuuli tuiskas toast läbi, haaras jooksult oma telefoni ja tormas edasi, et tavapärase hilinemisega jõuda väravasse,  kus sõbranna, nagu tavaliselt, juba ootas. Kõik jäi pilla-palla, aken irvakile, uksed praokile ja tuduriided siia-sinna ripakile. Poleks olnud hullu midagi, ema toimetas köögis, polnud see tal esimene kord tüdruku järgi korda luua. Seekord ta päästeoperatsioonile kohe ei pääsenud, pann oli kuum, liha ja sibul ähvardasid niisamagi kärssama minna. Nii sai tuulepoiss toas peremehetseda, kardin lehvis tõmbetuules ja uks tegi paar meeleheitlikku kriiksatust.

Vähe sellest, tuulepoiss leidis üles ka nurka peitunud tolmurullid. Mugster, see trullakas, lohises ikka mitmed sentimeetrid lähemale Migorale, kes kramplikult oma positsioonil paigal püüdis püsida. Ega Mugsteril polnud lähenemise vastu midagi, pigem vastupidi, Migora meeldis talle, oli alati meeldinud. Õhkõrn hallikarva habras Migora! Kuimitmed hämarad õhtutunnid oli Mugster omaette olesklenud ja Migorast unistanud!

Migora oli aga olukorrast veidi häiritud. Küll oli temagi Mugsteri lähenemisest unistanud, aga mitte ainult sellest. Migora oleks tahtnud olla kopsakam ja karvasem, veidigigi märkamist väärivam. Hetkel tundis ta end liig tavapärase tuustakana, tuuleõhust sakutatud ja  sasitud. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Migora pilgu ette jäi peotäis säravrohelist  prügi. Nojah, Tuuli oli ju lauaserval pliiatsit teritanud,  nüüd oli tuul selle värvilise jäägi põrandal laiali laotanud, Migorale üsna ligilähedale.

Pereema oli vahepeal välisukse kinni tõmmanud ja sellega tuuletõmbusest tingitud eriolukorra likvideerinud. Tibatilluke lootus, et alles jäänud vähene õhu liikumine aitab Migoral tema plaane teostada, pani pisikese õhulise tolmurulli tegutsema. Ta ajas end puhevile, haakus juba peaaegu et vaibunud tuulega... ja jeeee! Korraga oligi ta kesk rohelist pliiatsipuru. 

Hetk võidurõõmu, millele järgnes pettumus. Paar kübemekest rohelist tema hiirekarva hallis kasukas polnud see, mida Migora lootis. Ta oli piisavalt palju näinud, kuidas Tuuli oma nägu krohvis, ikka puuder ja värvid ja kuldne läige siia-sinna. Tulemus alati särav!

Migora loomuses oli kangust üksjagu. Mis halvasti, see uuesti. Kiiresti tegi ta tehingu tuulepoisiga. "Võta mind endaga!" palus ta oma pehmel moel. Tuulepoisi üllatunud pilku märganud, seletas Migora täpsemalt. "Kui sa mind kaasa lohistad, saab minust kõige kaunim tolmurull. Lihtsalt prooviks igaks juhuks veel kord. Prooviks selga."

Edasi läks kõik just nii kui Migora oli unistanud. Tuulepoiss tõmbas endaga kaasa juba omaseks saanud kerge ja pehme tolmurulli, see libises selitsi kui üle liuvälja. Ja ennäe! Korraga oligi tal kaunis roheline kasukas seljas, veel veidi tuulepoisi embuses, ja järgmine peatuspaus oli just seal, kus Mugster, silmad üllatusest pärani, kümne küünega klammerdunud oli.  Migora oma rohelises kasukas oli tema jaoks kui jõuluime!

Tuulepoiss aga lipsas praokil aknast välja, lükkas selle veel tagakätt koomale... ja oligi läinud. 

Kerge kripeldus temast jäi aga Migora hinge ja korraks ta isegi kahetses, et polnud osanud suuremalt unistada.

06.12.2021


...

4 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Lisatud kauni pildi põhjal võib järeldada, et su kodus on tolmurullide ning sarviliste viiruste paradiis:D
On ikka olemasoleva olukorra jäädvustus?:)

tegelinski ütles ...

Kõik on elust enesest ;)

Kaamos ütles ...

See pole sünnis, ma hakkan niimodi veel oma arvukat tolmurullide kolooniat armastama. Kuhu see kõlbab, mida minust nii mõeldakse....

tegelinski ütles ...

Võib armastada küll!
Arvaku teised mida tahavad ;)