Kõigepealt tuleb raamatu kätte võtmist edasi lükata. See polegi nii keeruline, lihtsalt kui tõrge on sees, siis lase rahulikult olla, küll ükskord üle läheb.
Nihuta raamatut iga päev pisut-pisut lähemale.
Jäta aega kohanemiseks.
Aeg-ajalt võta kätte ja sirvi.
Ühel hetkel saad aru, et nüüd on aeg küps. Side sinu ja raamatu vahel on tekkinud.
Edasi on juba päris raske tempot pidurdada, aga mõned nipid siiski.
Näiteks loe õhtul voodis, võid olla enam-vähem kindel, et mingil hetkel sa magad. Eriti siis, kui raamat on algusjärgus, sinu ärkvelolekuaeg aga otsakorral. Meetod ei pruugi sobida kriminullide puhul, või kui niisama hea raamatuga viimasesse kolmandikku oled jõudnud.
Lugemise ajal pea pausi ja tee märkmeid. Mõni haakuv mõte või asjakohane lausejupike, kindlasti kirjuta üles. Kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Soovitav mõnele juhuslikule paberilehele, mis pärast nagunii kuhugi ära kaob.
Vahet pole, enamasti sa isegi ei märka seda.
Oluline on lisa-info otsimine. Teatavasti on raamatud täis lehekülgede kaupa tihedat teksti, ei mingeid fotosid ega joonistusi.
Enamasti.
Aga tahaks ju teada, milline näeb välja Vanessa Bell, Vita Sackville-West või Beatrix Potter.
Sonia või Violet Keppel.
Alexandra
Edward VII... kuningake... Bertie.
Ja imeline loodus ning ajaloolised eluasemed.
Lake District... Järvedemaa.
Hill Top Farm.
Nii on võimalik oluliselt lugemise kiirust vähendada, sest kui juba midagi otsid ja vaatad, juhtub sedagi, et kaevudes sügavamale, satud huvitavatele leidudele.
Raamat siis seekord Lucinda Riley "Varjuõde".
Kolmas osa õdede-sarjas.
See, kuidas kirjanik oma teostesse nii ajaloolised kohad, sündmused kui ka inimesed sisse on kirjutanud, on muljet avaldav.
Loomulikult tahan ma oma silmaga näha.
Alice Keppel.
Naine, kellel oluline koht mitte ainult raamatus, ka ajaloos on olnud tal oma kindel roll. Kuninga armuke nii siin kui seal.
Huvitava faktina veel tõsiasi, et Alice K. eluloost tuli välja, et tegu on hertsoginna Camille vanavanaemaga.
Aga muidu, kui raamatu esimene pool oli tempo umbes kahe minutiga lehekülg, siis edasi ikka kiiremini ja kiiremini, kaob igasugune kontroll ja päris lõpus saab juba minutiga hakkama.
Kui just pidurit vahepeal peale ei pane.
Ja näiteks kööki sööma ei lähe, sest kui lugedes pinge peal, on hädasti vahepeal midagi närida vaja.
...
Nihuta raamatut iga päev pisut-pisut lähemale.
Jäta aega kohanemiseks.
Aeg-ajalt võta kätte ja sirvi.
Ühel hetkel saad aru, et nüüd on aeg küps. Side sinu ja raamatu vahel on tekkinud.
Edasi on juba päris raske tempot pidurdada, aga mõned nipid siiski.
Näiteks loe õhtul voodis, võid olla enam-vähem kindel, et mingil hetkel sa magad. Eriti siis, kui raamat on algusjärgus, sinu ärkvelolekuaeg aga otsakorral. Meetod ei pruugi sobida kriminullide puhul, või kui niisama hea raamatuga viimasesse kolmandikku oled jõudnud.
Lugemise ajal pea pausi ja tee märkmeid. Mõni haakuv mõte või asjakohane lausejupike, kindlasti kirjuta üles. Kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Soovitav mõnele juhuslikule paberilehele, mis pärast nagunii kuhugi ära kaob.
Vahet pole, enamasti sa isegi ei märka seda.
Oluline on lisa-info otsimine. Teatavasti on raamatud täis lehekülgede kaupa tihedat teksti, ei mingeid fotosid ega joonistusi.
Enamasti.
Aga tahaks ju teada, milline näeb välja Vanessa Bell, Vita Sackville-West või Beatrix Potter.
Sonia või Violet Keppel.
Alexandra
Edward VII... kuningake... Bertie.
Ja imeline loodus ning ajaloolised eluasemed.
Lake District... Järvedemaa.
Hill Top Farm.
Nii on võimalik oluliselt lugemise kiirust vähendada, sest kui juba midagi otsid ja vaatad, juhtub sedagi, et kaevudes sügavamale, satud huvitavatele leidudele.
Raamat siis seekord Lucinda Riley "Varjuõde".
Kolmas osa õdede-sarjas.
See, kuidas kirjanik oma teostesse nii ajaloolised kohad, sündmused kui ka inimesed sisse on kirjutanud, on muljet avaldav.
Loomulikult tahan ma oma silmaga näha.
Alice Keppel.
Naine, kellel oluline koht mitte ainult raamatus, ka ajaloos on olnud tal oma kindel roll. Kuninga armuke nii siin kui seal.
Huvitava faktina veel tõsiasi, et Alice K. eluloost tuli välja, et tegu on hertsoginna Camille vanavanaemaga.
Aga muidu, kui raamatu esimene pool oli tempo umbes kahe minutiga lehekülg, siis edasi ikka kiiremini ja kiiremini, kaob igasugune kontroll ja päris lõpus saab juba minutiga hakkama.
Kui just pidurit vahepeal peale ei pane.
Ja näiteks kööki sööma ei lähe, sest kui lugedes pinge peal, on hädasti vahepeal midagi närida vaja.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar