Leitud püksid

 ...

Eile trepialust kohendades avastasin, et seal ripuvad võõrad püksid. Ilmselgelt mitte meie omad, vööümbermõõt paarkümmend cm vähem kui ükskõik kummal meist vähemasti viimased 55 aastat...

Seda enam, eriti pikalt need seal rippuda pole saanud, varn seina sai millalgi suve hakul, ja lumist külma aega on olnud alles paar-kolm kuud. 

Tegin mõttes nimekirja viimase aja külalistest, kes mahutaks end pükstesse 152 D. Misiganes see D seal lõpus tähendab.

Võtsin kontakti  5 erineva lapsevanemaga. 

Mitte kellelgi pole laps püksata. 

Aga püksid pole mingid niisama püksid, need püksid on vee- ja lumekindlad ja sooja voodriga.

Las nad siis ripuvad, nüüd kõik teavad, kust saab, kui vaja peaks minema.

Talv ju veel kestab!

...

Palju aastaid

 ...

105 aastat on pikk aeg. 

Raadio ütles, et Eestis on 5 inimest, kes on vanemad (või sama vanad) kui Eesti riik. Aga mitte minu tutvusringkonnas

Saaremaa-vanaema oli 25, kui Eesti iseseisvus, ja kuigi elas pika elu... 91 aastat, iseseisvuse taastamist tema ei näinud.   

Tegelikult on kattumine hoopis selles, et neil oli ühel päeval sünnipäev ja seega on vanaemal täna 130. sünniaastapäev.

Kui Pilvi sündis, oli EW 10 aastane. Nii et tema saab sel aastal oma juubelit tähistada. Nagu Eesti riikki.

Aga tema 11. sünnipäeval algas II maailmasõda.

Minu käes on ema vana salmik, kus sees Pilvi joonistatud pilt aastast 1942.

Ka järgmise pildi joonistanud laps on sündinud 1928. aastal. Ainult et temale oli antudki elada vaid 10 aastat.

Roald oli nimi.

Jõudis joonistada pildi EV 21.

Täna siis EV 105.

24.02.2018

Küll aeg lendab.

Alles see 100 oli.

...

Vastuolud ja vastuhakk

 ...

Et kui märkad vastuolusid, hakka vastu. 

Või umbes nii. Seda enam, et mõni vastuolu lihtsalt hakkab vastu.

Ega vahet pole, igatahes olen ma üritanud end päevapoliitiliste küsimustega kursis hoida, seejuures märganud vastuolusid ning näinud ja tunnetanud vastuhakku.

Aga kui juba kalendris on sees valimistega seotud reklaam (soojad käed!), järelikult on teema oluline.

Tõsi, kalendril keerasin märtsikuu ette. Mitte et minu närv poleks vastu pidanud, aga paar päeva tagasi käis külas noormees, 6 aastat vana, ja nii kui kalendrit märkas, põgenes huilates köögist. Pärast lähedased ütlesid, et tal on valimisreklaamide allergia. 

Niisiis, keerasin aja edasi... ja õigesti tegin, saingi oma lilled ja liblikad*! Alles eelmises postituses igatsesin. Või oli see üle-eelmises. 

Tasub vaid tahta ;) 

Mitte et ma ostma hakkaks, aga ilus ikka.

Hõbemünt siis.

Kui tulla tagasi valimiste juurde, mingi vastumeelsus on ka minu hinges.

Kuna mul eluaegsed orienteerumisraskused, leidsin kompassi, mis peaks õiget suunda näitama. Õnn, et tulemuse jäädvustasin, vaevalt et muidu mäletaksin, nüüd aeg-ajalt vaatan ja pean endaga aru.

Aga... tark ei torma, igaks juhuks võtsin vastu teise kompassi pakkumise ka. 

No ei olnud samad tulemused... ainult viimasele kohale jäi sama erakond. Abiks see pole, sest seda, keda ma ei vali, seda tean ma niigi. 

Kuhu ma omadega jõudsin? 

Erakonda valida ei oska, aga lappasin läbi kõik meie piirkonna nimekirjad, ja ühe meelepärase naisisiku leidsin.

Muidugi on aega veel mõelda.

Seda enam, et Vikerraadio lõi minuga kampa ;) ... et aitab mõelda! Eetris oli valimiseelne saade "Vastasseis"... aga sisse räägiti nii vastuolud kui vastuhakk :P

No katsu siis sina see tark olla, kes õige otsuse teeb ;) 

...

*hõbemünt Liblikas, 155 eurot

...

Killuke tänast

 ...

Mina täna Selveris, laon kaupa lindile, ümardan ja liidan. Grossi poes olin paari euroga plussi jäänud, nüüd nagu raha ees eksimisvõimaluseks ;) 

Aga lõpuks ma ei teagi, kuidas läks. Jõudnud kalakarbini 196 grammi, üllatus-üllatus, ainult miskid 50 senti. Kauba nimi apelsinid. Ma ju reageerin kiiresti (või pigem vastupidi?), ulatasin karbi kassapidajale, et midagi siin ei klapi. Kassapidaja arvas sama, ja läks kalaletti küsima. Kui tagasi tuli, sain toote uue hinnalipikuga.  Enam ei olnudki apelsinid, oli hoopis Selveri äkiline, hind 6.25.

Tore oleks, kui kuskilt oleks tulnud ka tänusõnad või õnnesoovid, aga pole hullu. Nagunii oli tšeki peal kirjas, et minu võit kokku 10.16. 

Aitäh, Selver ;) 

Aga arvutamine läks sassi, nii et ma ei saanudki täna oma matemaatilist võimekust lõpuni testida.

...

Aitäh ka kaugelt tulnud ilusa kaardi eest!

...

Kindad kätte!

 ...

Iga kord, kui seda reklaami näen, õnneks hilinesin kalendris* lehe keeramisega, nii et näen 15 päeva vähem, aga igal pool mujal ikka. 

Et kindlates kätes jne. 

Iga kord ma mõtlen, et kindad peavad ju käes olema! Aga siis mõtlen edasi, et tegelikult peavad käed kinnastes olema. Mis kasu on, kui kindad käes (peos) on, pigem on oht, et vähemalt ühe kaotad ära. Mul on igaks juhuks 3 paari kindaid, kui välja lähen, siis on lootust, et ühe paari leian ikka üles. Aga mitte alati! Nädal tagasi, kui õhtusele kõnniringile läksin, kindaid ei leidnud. No ühed tegelikult leidsin, need olid märjad. Nii ma siis panin käed hoopis töökinnastesse, ajas asja ära küll.

Kajal on kaunid käed ja peened sõrmed, tal hakkavad küll näpud külmetama, nii tahaks öelda: kindad kätte!

Ma endale panen...

Ja lähen õue lund rookima. Mida see ilmataat küll mõtleb, nüüd vastu kevadet jälle uued hanged maja ümber tuuseldanud.

Ilmataat või talvetaat... no ma ei tea, miks just taadid, mitte memmed. Ilmselge vihje,  memmedele ei taheta suurt võimu anda, ole lumememm, kui just tahad, püsi paigal ja ära kobise, suured otsused ikka taatidelt. Ja kui nad otsustusõigusest ilma jäetakse, siis mossitavad.

Kahe nädala pärast (vist) on valimised.

Ma valin kevade! Seal on linnud ja liblikad. Mulle oleks selline reklaam rohkem meeldinud. 

Kajale soovin edu.

Aga-aga... vist leidsin oma ringkonnast ka sobiva kandidaadi Riigikokku... et seal taate ja taadihakatisi vähem oleks ;) Või pigem, et asi oleks rohkem tasakaalus, mulle tegelikult targad mehed meeldivad. 

*Et miks mul selline kalender? Ju kuskil tasuta jagati ;) 

...

Mõtle kuidas tahad

 ...

Kui suur koer inimest ründab, siis asjapulgad ütlevad, et mitte loom pole süüdi, vaid inimene. 

Võimalik. 

Kui inimene inimest ründab, siis leiab ehk tallegi vabanduse. Kuskil keegi on süüdi. 

Või kui riik riiki. Ikka keegi teine kuskil... vajutas nupule. Vähemasti ründaja "arvates". Ega ma ei tea, ehk ta arvabki nii. 

Mina olen vana aja inimene. Ma tean, miks kasse on uputatud, sigu tapetud, kukel on võetud pea maha või vasikas, keda alles lapsed nunnutanud, läheb pidusöökide tegemiseks. 

Tundub ehk õõvastav või lausa kriminaalne, kassi uputamise eest võid isegi kohtumenetluse kaela saada. 

Aga muidu, tänapäeval süüakse ka, nii siga, kana kui vasikat, aga enamasti alles siis, kui poest kilo või paar liha oled ostnud. Parem veel, kui söögikohas koos garneeringuga lauale tuuakse. 

Ainult keegi on selle musta töö ära teinud.

Kui nüüd kaugemale vaadata, Midsomeris igas seerias on kolm laipa. Ja see on veel leebe variant, Põhjamaa krimisid vaadates näriks küüsi... kui hambad paremad oleks.

Käimasolevast sõjast parem ei räägigi, isegi mõelda ei taha. Nii suur number pooleli jäänud elamisi. 

Või siis maavärina piirkonnas. 

Mina lõin ühe porilase aknaklaasil kärbsepiitsaga maha, ei olnud tore. Aga süümekaid ka ei tunne. Pealegi oli klaas pärast plägane ja laip oli vaja ära koristada, ilmselgelt vastik.

Endale ma lemmiklooma ei taha. Ma ei taha vastutada, ja kõik see muu, mis kaasas käib.

Aga isegi võõrad lemmikud ei meeldi. Mind on hammustatud. Minu peale on hüpatud. Õues, sopaste käppadega mürakas, no ei ole tore. 

Ok, elan üle, elus on palju koledamaid asju. 

Ja ehk kuskil alateadvuses siiski tiksub mingi mõte. Täna öösel nägin unes, et tulin reisilt ja tõin kaasa lemmiklooma. Lendorava. See oli nii-nii armas, pehme ja sõbralik, puges mulle lõua alla, oli mõnusalt soe ja karvane. 

Terve hommiku tundsin seda soojust ja pehmust oma kaelal, nüüd hakkab nagu juba ununema. 

Tegelikult, ma just sellest tahtsingi rääkida. 

Soojast, pehmest, armsast lendoravast. 

Pealegi veel Aasta Loom 2023.

 

...

Praegu algas raadios saade lemmikloomadest ja nende võtmisest. Ja heidikutest.

Ei ole seotud minu kirjutamisega, juhuslik kokku sattumine.

...

Abivalmis tehnoloogia

 ...

Ei jõua ära kiita, kui hooliv see IT värk ikka on. Valimissoovitustest ma parem ei räägiks, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümber. Kaasal on pult peos tuline, kuna püüab valimistega seotud reklaami kuuldes põgeneda.  Mida kiiremini, seda parem ;) 

Minule pakuti võimalust valijakompassi abil valimispäevaks end poliitika ja võimalustega kurssi viia, et siis juba teadlik valik ja misiganes veel.

Mingil määral tuleb mul tulemusega nõustuda, viimaseks jäi partei, mida ma isegi viimasel võimalusel ei valiks, ja väikese edumaaga esimeseks partei, mida viimasel Riigikogu valimistel valisingi. Ega ma tookord tulemusega rahul ei olnud, Kaia riigikokku ei saanud, kuigi kogus hääli rohkem kui mõni tulevane riigikogulane samast parteist.  Nii et ma seekord ei oskagi valikut teha. Võimalus on valida pingereas järgmine, eks ma vaatan nimekirjadele näkku. Kas on sümpaatseid naisi ;) 

Valimised valimisteks, muud pakkumised on ka. Praegu näiteks on valikus talvesaapad, ja lausa soodukaga. Siin oli lemmiku leidmine tunduvalt lihtsam, ainult et jäin kauaks kohmitsema, sobivad numbrid said otsa. 

Aga tegelikult, mitte sellest kõigest ei tahtnud ma kirjutada. 

Mu tahvel on kiirema mõtlemisega kui mina, ikka tehisintellekt. Blogisse kirjutades või Messingeris suhtlemisel pole mul muud vaja, kui paar-kolm tähte kribada, ja juba pakub õiget sõna. Mõnikord, kasutades mu tähelepanematust,  sekkub mu sõnumisse ja paneb sinna omi mõtteid. 

Abivalmis tehnoloogia.

Mõnikord saan sabast kinni, mõnikord lähevad mõttetud laused teele, eriti Messingeris. Õnneks ei juhtu ainult mul, telefonis saadud sõnumite arhiivis on üks aastast 2015. 

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud, arvas et oma selle müütidest vist.

Armas ju! Eriti veel, kui sõnumi tegeliku sisu teada sain ;) 

Lõpuks siis see minu tänulikkus. 

Aitäh, abivalmis tehnoloogia!

Kirjutasin Messingeris prouale (sugulane 75+) vastuseks lühikese lause.

Aga siis mitte.

Enne kui saatmisele klõpsatasin, vaatasin üle. Et kas sai õige.

Seal oli kirjas: mittesittagi. 

Õnn, et sabast kinni sain ;) 

...