Lihtsalt mustrid

...

Mulle meeldivad.

Mitte niivõrd pildid... mustrid meeldivad.

Kes neid lugeda oskab, loeb sealt välja päris mitu lugu.

Igal pildil oma jutt.

Midagi lugesin ka mina. 

Mustersõnad ja mustrilised mõtted.

Seepärast on piltidel just sellised nimed nagu on. 

Tujukas talvelind ja ründav kass

 ...

Ohtlikul piiril

 ...

Murtud lubadus

 ...

Katusepakkuja

 ...

Unejuturaamatud

 ...

Vigvamisse varjunud

 ...

Öökülmajärgne hommik metsas

...

Vetsud, kempsud, peldikud

...

Ja käimlad, kemmergud, väljakäigud.
Loetelu võib jätkata.

Heal lapsel mitu nime.

Kui teema sobis ajalehte, siis miks mitte ka blogisse.

Just kempsus sattus mulle pihku üks piirkondlik väljaanne, kus artikkel keha kergendamisest pange peal.

Oma kempsu või peldiku lugu  on kindlasti igaühel rääkida, aga viisakad inimesed ei räägi, häbelikud ammugi mitte.

Katsun siis ka viisakuse piiridesse jääda...

Alustaks lapsepõlve kempsudest.

Vanaema-vanaisa  juures Tallinnas oli ülemise korruse 4 korteri jaoks ühiskoridoris kemps. Selline korralik, veekast üleval lae all, kui nöörist tõmbasid, tuli vesi peale. 

Allavooluga oli mõnikord probleeme.

Alumise korruse 3 korteri jaoks oli oma kemps.

Need olid suhteliselt tavalised väljakäigud.

Aga minu lapsepõlve käimla Pärnus Suure-Sepa tänaval oli küll eriline. Kuivkäimla kahe pere jaoks, asus maja välisseinas, sisse pääses otse meie elamisest ja otse naabrite omast. Nii et vastamisi kaks ust. Ja siis pikk haak... ühest uksest teiseni. 

Nii et uks käis haagis nii, et lukustas korraga mõlemad sissepääsud.

Haak meeter-poolteist pikk.

Tol ajal oli see isegi lapse jaoks väga naljakas.

Omamoodi.

Aga eks ta nii olegi, et igaühel omamoodi.

Raamatus Tove Janssonist on kirjutatud, kuidas temal oli.

WC seinale olid kleebitud väljalõiked katastroofidest, uppuvatest laevadest, tormisest merest.  

See tuletas mulle meelde, kuidas meil kunagi oli.

Kui kaasa poissmehepõlves korteri sai, oli kempsu sein täis kleebitud pudelite silte.

Igasugust alkoholi, igasuguse hinnaga.

Tõenäoliselt oli kõik majapidamises tühjenenud pudelid sildituteks tehtud.

Mitu aastat hoidsime silte seinas.
Kahjuks fotot sellest pole.

Fotosid on mul tegelikult kempsudest küll.

Isegi siin blogis.

Kuivkäimla õues on ikka kõva sõna.

Meil mereäärses suvilas ka.
Vana hakkas juba ümber kukkuma.

Järgmisel suvel... 2010
Uus juba kõrval.

 

Tänaseks pole vanast enam jälgegi.

Aeg sai täis. Lõplikult.

Tegelikult on kuivkäimla kõva sõna, looduslähedane ja keskkonnasäästlik.

On olemas spetsiaalsed konteinerid ja süsteemid, kuidas tühjendussaadused loodusringesse tagasi suunata.

Veidi rohelist mõtlemist, ettevõtlikkust, ja asi toimib.

Loomulikult pole see nii mugav, et tšahhh... ja vesi peale.

Aga  need õuekempsud.
Igaüks oma nägu.
Veega nende vastu ei saa... eriti kui käte pesemiseks on merevesi saja sammu kaugusel.

2009

Hiiumaal.

Sellised kempsulood seekord.
Minu lood.

Sõbrannal on oma lugu, aga kuna ta seda välja ei rääkinud, nüüd ma ei teagi, kas tegu on nende tagavarakempsu või majarahva ühiskäimlaga.
Suht tüütu võib olla, kui öösel ja 9ndalt korruselt.
Aga ikka parem kui mittemidagi.

Jutuga alguses tagasi... et kui muidu ei saa, siis kuidagi ikka saab.

...

Muda ja muu... läbi aegade

...

Alles see oli, kui meil oli lumi. Ikka nii palju lund, et iga päev oli vaja visata.

Õuepealset lagedaks.

Nüüd kõik kohad vett täis.

Ja hea veel, kui vesi, kohati on ikka lausa pori.

Ja olgu siis peale, et porine. Mõni koht pole ei lumine ega porine, mõni koht on lihtsalt jäine. Vesi peal ja kohutavalt libe.

Eestimaa talved sellised.

Aga mina pole nõus ütlema, et vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja talv rohkem talve nägu. Mina mäletan lapsepõlvest nii poriseid jõule kui ka lumeta aastavahetusi. 

Ja kuskil on pildid, kus maipühade ajal maal vanaema juures lumememme tegime.

Kuigi tegelikult oleks pidanud 1. mail olema Tallinnas ja paraadil. 

Kogunemine oli kuskil Kaarli kiriku juures, ma mõned korrad ikka käisin ka, aga enamasti ema kirjutas  hiljem päevikusse - puudus kodustel põhjustel.

Eks need olidki ju kodused põhjused, kui maal vanaema juures.

Seal oli ka porine... see tee sinna oli selline

Soonikutega.

Esimene ja teine ja kolmas soonik.

Soonikud olid need mudased kohad, kuhu autod kinni jäid ja kust autota minnes kuiva jalaga läbi ei saanud. 

Kui ikka maja juurde kostus, et auto müriseb ja kohale ei jõua, mindi vaatama. Et kas on vaja lükata. 

Kui esimene soonik, siis sealt tuli rahvas jala tulema, abi kutsuma.  

Seekord ei jõudnud auto isegi soonikuteni, jäi juba Kadaka talu juures kinni. Oma jõududega nad välja ei saanudki, kodutalust oli abivägi kohal.  Seda ma ei tea, kas kõhutunne andis märku või kergema jalaga autoline lippas need 3 km, et abi kutsuda.

 

Ma ei tea, mis aasta see võis olla. 

1968?

1969? 

1970?

Igatahes kuskil sealkandis.

Ega lähisugulastel tol ajal kellelgi autot ei olnud, masinaga käidi küll, aga siis kas oli isa töö juurest saanud või kes kust mujalt. 

Või siis kaugemad tuttavad. 

Autoga.

Seekord oli Väino.

Tema seal pidulikult, valge särk seljas.

Siis ehk oli see Eesti Raadio auto?

Peab Väino käest küsima.

Eelmisel laupäeval oli Väino sünnipäev.

Aga x aastakümmet tagasi läksin ma tema sünnipäevalt Pelgulinna sünnitusmajja. Ja sealt edasi juba kiirabiautoga Keskhaiglasse.

Lausa juubel suurel lapsel.
25ndal... üks päev peale Väino sünnipäeva.

Väino ise oli tookord päris mitu aastat noorem kui poja täna.

...

Vanaema vana kummut

...

Vanaema vana kummut on see, mille järgi mu blogi nime sai.

Minu bloginduse ajaloo üks esimesi sissekandeid... kui mitte esimene... oligi sellest kummutist.

3.mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. 

See jagamine oli tegelikult väga lõbus tegevus. Vanaema oli siis veel päris terve ja kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter...loomulikult sobis kummut just sinna. 

Keegi ei jäänud ilma..või kui siis..jagajale jäid näpud :)

Mõni aasta hiljem, kui vanaema suri, vedas igaüks (nii oma 20 inimest) paberil näpuga järge ja korjas oma varanduse kokku.

Mis oli asja mõte? Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale…kas ka neid võiks üks vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? 

Minu lapsepõlves oli see põnev maailm, mida vanaemaga koos mõnikord avastama sukeldusime: tema otsis midagi, mina uudistasin kõrval.

Nüüd on mul oma kummut, kuhu sahtlisse korjan.

Mõtteid ja mõttetusi.

Tegelikult rääkisime täna õega mitte üldse sellest kummutist. Vanaema-vanaisa toas oli teine põnev kapp veel. Mina mäletan seal raamatuid, aga küllap oli muudki. Eriti selle aknapoolse ukse taga. Teisel pool olid kindlasti raamatud, kõige all lastekirjandus. Ja päris kindlasti on mõni raamat sellest sahtlist täna minu kodus, lastelastele lappamiseks ja lugemiseks.

Ega ma hästi enam ei mäletanudki, milline see kapp täpselt oli, aga kui mõned aastad tagasi Alatskivi lossis käisime, oli tõeline äratundmisrõõm.

Tõsi, sellist kella vanaema juures kapi peal küll ei olnud. Vanaemal-vanaisal oli seinakell.

See kell on nüüd minu seinal.

 Alatskivi loss, 2011

Aga kapp...

selline.

1950ndate lõpp või 1960ndate algusaastad.

Ja selline... 1970ndatel.

Tegelikult on sellel kodul, nagu ka kapil, pikk ajalugu.

Otsin välja, kohendan natuke... ja panen siia oma kummutisahtlisse.

Loo, mis mul olemas on.

...

Leidsime foto

...

Mulle lingiti selline Fb-i postitus.

... kooliõpetajana töötanud Johannes Jürisson (1891-1929) elulugu  ilmub raamatus Eesti Vabadusristi kavalerid järgmise aasta alguses. Praegu saaks veel käsikirja lisada tema pildi. Kas kellelgi on tema foto?...

Üks foto igatahes on.

Ilmselgelt on ta tema, kelle pilti küsiti.

Töötas kooliõpetajana.

Maetud Loksa kalmistule.  

Eesti Vabadusristi kavaler.

...1 jalawäe polgu reamehele Johannes JÜRISSON’ile, hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 25 weebruaril 1919 a.Wepsküla ja Iswosi juures.

Mul on nende pulmapilt ka. 

Lydia ja Johannes 

1923

Ja lugu kuskil blogis.

Aga see pole see, mis sobib.

Pilvil on parem pilt.

Pilt isast.

Mis sest, et isa surmast juba 85 aastat möödas.

Ikka teda mäletatakse. 

Üks tema lapse lapselaps on Johannes ja teine Johanna.

Ma ei usu, et see juhuslikult nii on.

Kui raamat ilmub. Kuskil veebruaris.

Loodan, et pilt ikka jõudis sisse.

See annaks palju juurde.

Loole raamatus.

Inimestele, kes mäletavad.

Johannes oli minu vanaema õemees. 

Pilvi isa.

...

Raske matemaatika

...

Jätkuks eelmisele postitusele.

Kui lapsed olid teise tuppa mängima saadetud, lugesid täiskasvanud ajakirja edasi.

Ja tuleb tunnistada, et lugemine tekitas lahkarvamusi. 

Et kuidas selle matemaatikaga ikka on?

Kas 4 + 2 = 6

No minu meelest ei võrdu.... kollane paks pliiats on ju kadunud. Ja mingi sinise otsaga jublakas on asemele toodud.

See oleks ju sama, et 4 ilusat porgandit pluss 2 peaaegu ilusat  porgandit võrdub 6 kärbatanud porgandit.

Ok... näide pole hea, sest mõnikord need porgandid  muudavad oma väljanägemist... erinevalt pliiatsitest.

Samas, kui jälle pikalt arvutada, saame tehte 4 + 2 - 1 + 1= 6

See on siis, kui ma selle kollase tasakesi kõrvaldan ja sinise otsaga pliiatsi asemele panen.

Ja selle tehtesse sisse kirjutan.

Siis võiks nagu vastuse õigeks lugeda.

Kui aus olla... mina esimesest tehtest kaugemale ei jõudnudki.

...

Appikene... lapsed on kistud poliitikasse

...

Mida muud ma võin arvata?

Käisime eile külas ja seal lugesin koos lapsukestega värsket "Tähekest".

Väga palju sarnast aastatetagustega, isegi lõika ja kleebi lehekülg kenasti alles.

Ja laste kirjad ja naljad ja nuputamist. 

No ja siis koomiks.

Mida ütleb Põder Jänesele?

No mida tal enam öelda on? 

Ilmselgelt on kallimad paremad. 

Näostki näha. 

Usun, et nii mõnigi paps tahab nüüd oma tibinaga Tähekest lugeda. 

Nuputada ja oletada.

Et mida ta nüüd ikka ütleb.

Aga...  paps ei saa... laps peab ise välja mõtlema.

...