Mikita rääkis täna Vikerraadios muretsemisest. Ja maavanaemadest, kes muretsevad. Et see on omamoodi talupojatarkus ja tagab turvatunde.
No ma ei tea. Mu pere on mulle sadu kordi öelnud, et mis sa muudkui muretsed.
Mulle endale tundub küll, et asi on seda väärt.
Et see oleks nagu see, mis kaitseinglil silma peal hoiab ja talle märku annab tema kohaloleku vajalikkusest.
Minu vanaema muretses ka. Tema võttis kaitseinglitega otseselt kontakti, see tähendab, tema palvetas.
Kõigile oma lastele ja lastelastele mõeldes.
Mul on tunne, et tema ema, minu vanavanaema siis, tema ka. Palvetas kõigi oma lähedaste eest. Pilvi kunagi ütles, et see andis tõesti turvatunde.
Elada teadmisega, et tema vanaema palvetab tema eest.
Aga mul on tegelikult muretsemisega tõesti mure. Tundub, et ma ei suuda vahet teha, kas põhjus muretsemiseks on piisavalt suur.
No et muretseda.
Või siis et mõne muretsemiseks vajaliku hetke oma teadmatuses hoopis muretsemata jätan!
Oeh!
Oeh!
Minu muretsemistel on pikk ajalugu. Mäletan, elasime veel Telliskivi tänava korteris. Ema ja isa tööpäev lõppes tihti päris hilja, ja mina muudkui muretsesin.
Et miks nad veel ei tule.
Muretsesin seni, kuni korteri välisuks paugatas.
Siis tuli kohe uni.
Eks mul seda muretsemist läbi aegade on ikka olnud, kui sellest isegi kunagi varem olen kirjutanud!
...
