Perearstiteenus

 ...

Eestlane pidavat olema vilets kiitja. Selle teema juures võiks kohe pikemalt peatuda... aga mitte täna. 

Täna on kiitmise päev.

Tegelikult... pikka juttu ei tule. Täna on ülemaailmne perearstide päev... ja kui nüüd väga lühidalt sellest rääkida, piisab vaid kahest sõnast: parim perearst.

Aga et on üleskutse*: jagage rõõmsaid ja positiivseid kogemusi, siis miks ka mitte!

Aprillikuises vallalehe artiklis kohalikust perearstikeskusest kõige olulisem lause on: mõned aastad veel! See kõlab lohutavalt, sest perearst pole enam esimeses nooruses. Ilmselgelt on see hetk, kus tuleb tõde tunnistada: mulle meeldiks, kui see mees minust veel palju noorem oleks! 

Doktor E.S. töötab meie piirkonnas aastast 1991. Meie pere arst on ta vast pluss/miinus 25 aastat olnud. Mäletan esimest visiiti tema juurde sellestki varasemast ajast, siis ta asendas Üllet, meie toonast  perearsti. Katsus mu nahaalust muhku vasakul randmel ja avaldas arvamust, et midagi ohtlikku see ei kujuta. 

Pärast seda esimest korda saan tema vastuvõtul käies alati hingerahu tagasi. Lisaks muidugi vajalikud retseptid, saatekirjad ja muidu soovitused. 

Postkastis on mul kustutamata kirjavahetust perearstiga 

Kui neid vanu kirju loen... appike, mis terviseprobleemid, isegi ei mäleta!

Kuna olulisi isikuandmeid just ei sisalda, siis üks 10 aasta tagune.

Tere! Kas on võimalik tulla vastuvõtule teisipäeval, 27. mail? Lisaks mõnele muule murele on mul tõenäoliselt aeg teha nn puugivastane süst. Kas vaktsiini on võimalik Aravetelt osta? Lugupidamisega K.P.

Perearsti vastus: pakun aega 16.15. Hetkel puugivaktsiini tarneraskused vabariigis, kui tuleb uus partii, saab osta. Kuna eelmine vaktsineerimine aastal 2010, tasub süst ära teha.

Ükskord ma olen teda petnud ka. Perearsti siis. Aga mitte ainult, samal ajal ka abikaasat. 

See oli ajal, kui ES juba meie uus perearst oli. Perearstile ütlesin, et abikaasa tahab tulla vastuvõtule. Ja abikaasale ütlesin, et uus perearst tahab temaga kohtuda. Veidi kartsin küll, et kui mu vale välja tuleb, aga kõik lõppes hästi, kaasa sai saatekirja Tallinna.

Aga kui kiitmisest rääkida, täiesti juhuslikult minu kirjavastus vaid 5 päeva tagasi täiesti juhuslikult sisaldab seda mõtet, mida ma vist eriti tihti (või üldse mitte) välja pole öelnud. 

Aitäh teile, mul ainult kiidusõnad perearstile ja tema abilistele... läbi aegade. K.P.

Läbi aegade.. tänusõnad ka pikaajalisele pereõele, kes 2 aastat tagasi pidi alla vanduma raskele haigusele ja ilmselgelt liiga vara igavikuteedele läks.

...

* Üleskutse siin... aga kui neid väheseid kommentaare vaadata, siis võib vaid järeldada: 1)pole midagi kiita, 2)ei taha kedagi kiita, 3)lõpuks leidus koht, kus kurta.

...

Digitugevused

 ...

Ma saan mõne asjaga hakkama. E-kirjad, blogi, pank ja fotode töötlemine, saidiprogrammi tegemine ja digi-registratuur. Ämmast tegin kunagi isegi pildi ID kaardi jaoks. Nüüd see vist enam lubatud pole, näpujälgedest rääkimata, neid kodus joonistada ei saa. Silmaga vaadates on mu näpuotsad täitsa siledad, polegi midagi joonistada, nii et nende abil oleks mind nagunii üsna raske tuvastada. Isegi politseimaja masin ei suutnud mu sõrmejälgi salvestada.

Kui sõbrants passilauas* käis, siis tal oli töötaja vähemasti appi tulnud ja (vaseliiniga?) näppe niisutatud, Rital Pärnus oli lausa kuninglik teenindamine, võeti vastu, suunati, aidati. 

Minu teenindaja istus tülpinud näoga klaasi taga ja isegi küsimusele, miks mul protseduur ei õnnestunud, ei osanud vastata. 

Mis on muidugi mõistetav, ta ju nii kaugele ei näe. Segavaid faktoreid teenindussaalis hetkel küll ei olnud, olin ainuke klient. Iseenesest loogiline, olin mai algul endale aja broneerinud, võtsin kohe esimese võimaliku... augusti alguseks sain. Eks selle ajaga jõudis ootesaal muidugi tühjeneda. Midagi hullu pikas ootamises ei olnud, mul oli õnneks pass veel kehtiv, sain reisil käia küll, ja kuna aeg see kiirelt läheb, need kolm kuud läksid nagu niuhti. 

Nüüd on mul uus ID-kaart, ja imede ime, fotol näen ma isegi veidi viisakam välja kui eelmisel dokumendil 5 aastat tagasi.

Sissejuhatus minu digitugevusele.

Nii et kui on vaja uut ID-kaarti, uut Mobiil-ID lepingut või kasvõi Maxima iseteeninduses arvet maksta, siis on blokk ees. Kui keegi kõrval noaga ähvardab, saan vast hakkama, muidu pigem mõtlen, et miks ma pean. 

Et saab odavamalt? Kokkuhoid pole kunagi mu tugevam külg. Mul on tehtud leping ühe väärika mehega, tema hoiab silma peal, et raha mu rahakotis otsa ei saaks.

Aga Maximas ma pigem ei käi ja Mobiili-ID uue lepingu sõlmimiseks kasutasin võimalust, et sattusime Rakverre: Telia esindust meie kohalikus pealinnas enam ei ole. 

Rakveres õnneks on, nüüd järgneb kiidulaulu teenindajale. 

Esialgu andis soovituse, et saan ise kodus arvutis ära teha, aga mis tehtud, see tehtud, ütlesin otse ja ausalt, et ma vist ei saa hakkama. Tüdruk tegi kõik vajaliku, enne hoiatas, et teenus maksab. See ok, hea asja eest pole kahju maksta.

Siis küsis, kas telefoninumbrid peaks alles jääma. Loomulikult, mul on seal ju kõik numbrid, mis kogu mu mobiilse elu ajastul on kogunenud. Info korras öeldi, et osa telefoni mälus ja osa kaardil. Ma sain nad kõik kenasti telefonisse tagasi. Natuke piinlik moment oli, ma ju tean, palju neid mul on. Ilmselgelt on see märk sellest, et koristamine ja asjadest (ja inimestest) lahti laskmine pole mu tugevam külg. Isa surmast saab 9 aastat...

Mulle kõik see teenindamine niiväga meeldis, ma oleks veel mõne teenuse tellinud ja veel juurde maksnud, kui midagi meelde oleks tulnud. Aga ta näitas, kuidas PIN koode vahetada, lõpuks tegime selle koos ära.... tema tegi, mina ütlesin ette. 

Numbreid siis. 

Numbreid teatavasti ma armastan ;) 

Nii et pole hullu, et mul on nõrk digitugevus, 

... 

*Passilaud on sõna nõuka-ajast, samuti nagu pasportist. Mul on tunne, et veel sai vanasti  passilauas taotleda luba piiritsooni sõitmiseks. Kui tahtsin minna Pärispeale või Saaremaale.

...