Reede, 4. detsember 2015

Detsember... läbi aegade 3

...
Mõtlesin, et jätan selle loo siia tõstmata.

Hetk, mil selle kirjutasin, tegi haiget.
Võõras valu, aga haiget tegi ikka.
Väga-väga haiget.

Aga väljas on torm. 
Väljas on selline ilm, mis teeb meeled erksaks, iga krõbin üleval katuse all, hooti tuhisev tuulepuhang või naksatus õues annaks nagu häiret. Eks neid tuulega lahti loksutatud luuke on ennegi ööpimeduses (sest elekter on ka ära) käsikaudu kinnitamas käidud.

Praegu on kõik olemas.
Soe tuba.
Elekter.
Tassike kohvi.

Torm on ka. 
Isegi siin sisemaal on ta täitsa tegus. 
Mis siis veel merel võib olla...
Mulle tegelikult torm meeldib.
Tormiga mereääres olemine meeldib ka. 
Ja kui ma oleks täna pidanud laevale minema, oleks see olnud põnev väljakutse.
Ei mingit hirmu ega mingit muret.

Aga praegu ma küll muretsen.
Nende pärast, kes reisile läksid.
Poja pere neljakesi ja õe pere veelgi suuremana.
Mitte et ma hirmu tunneks, aga ikka mõtlen. 
Et kas neil on tore ja ega torm reisi kihva keera.
Lapsukesed ka. 
Merehaige olla pole üldse mitte tore.

Tegelikult ma ju natuke ikka tean, mis tunne on laevaga tormisel merel olla.

Ja siis ma mõtlesin, et tõstan selle loo ikka siia.

Detsember 2006

Hoolimatus… saatus
Mina usun saatusesse. Ja sellesse, et keegi mu kõrval jälgib mu elu. Hea pilguga, kuigi jah, mõnikord viskab ka mõne vimka sisse. Aga hoiab ikka. Saatuseingel ehk.
Kui ma olin paari-aastane… hästi hoitud ja hoolega valvatud laps, avastati mind kõhuli kaevuraketel kiikumas. 
Üks pool kippus sinna salapärasesse sügavikku, teine pool oli parasjagu raske ja sikutas maa peale tagasi, kuigi jah, jalad enam maa küljes kinni polnud. Kui ei oleks olnud saatuseinglit, siis ma oleks läinud. Sinna põhjatuna paistvasse kaevupõhja. 

 
Veelgi varem, olin vast paari kuune, leiti mind voodist, näost sinine. 
Ju oli liiga ahnelt söödud piimalonks tagasi tulnud ja kurku läinud. Vanaisa, kaine mõtlemisega mees, võttis mul jalgadest, tõstis üles ja raputas. Hoidis seni, kuni jälle hingama hakkasin. Teised kõrval olid kes šokis, kes hüsteerikas. Mina seda ei mäleta, aga mulle on räägitud.
Veel saatusest. 
Kui suur poja alles väike poja oli.
Läksime mööda tänavat, minu peos kõvasti-kõvasti kinni pisike lapsekäsi, mudilase teises tillukeses peos õhupall. Ja siis ta läks, see õhupall. Autoteele, autode vahele. Järgmisel hetkel oli seal ka laps. Palli päästmas. Mina ei tea, kuidas see juhtus. Aga õnneks oli ta kõrval, nähtamatuna... saatuseingel. Kaitsmas. Sain lapse tervena kätte. Šokist parem ei räägigi.

Detsember, 2006… 2 mudilast uppus taluõues tiiki.
Kui on saatus, ei aita ka hoolimine.
...

3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Noniii... laev on kannapöörde teinud ja teel tagasi.
http://www.marinetraffic.com/en/ais/home

tegelinski ütles ...

Ja rahulik pole mujalgi...
01:35
Elektrita on Elektrilevi andmetel hetkel Eestimaal 18 465 majapidamist, neist 5959 Saare, 3727 Pärnu ja 2086 Tartu maakonnas.

tegelinski ütles ...

https://gyazo.com/e1344d190ea930e79a2daf94993e99f2