...
Terve maja oli tema naeru ja jutuvada täis..
Päris lõbus oli.
Kui kurki koorisin, hõõrus ta kurgikoorega oma põski ja kaela. Et see teeb naha pehmeks. Käskis mul ka.
Eks see oligi selline delikaatne vihje, sest piiga enda näonahk küll pehmendamist ei vajanud.
Kui lapse päevahoidu viisin, võttis “Aabitsa” kaasa. Kui siis kõik kiitsid, et nii tubli ja tark laps, olin sunnitud tunnistama, kuidas lapse issi tähendas sellise kiituse peale, et Volkonski luges 3aastasena juba Dostojevskit, või Gogolit, või ma ei mäletagi keda.
Kui joogiks Actimeli pakkusin, keeldus ta viisakalt. Et ta ei tea, kas issi lubab.
Nojah, mine sa tea, mida see pisike pudelike sisaldab, aga et Väike Sõber selle poes valis, siis arvasin sobivaks Päikesejänkulegi. Kommi nagunii enam pakkuda ei julge.
Kui juustu lõikasin, siis ütles, et emme ka mõnikord annab.
- Mõnikord… miks siis mitte alati?
- Ta on kohe selline, kõlas kiire vastus.
Unustas aga lisamata, et ega ta seda juustu just eriti ei armasta...
Kui tuli, tervitas ta mind rõõmsa kilkega “Hapukurk”.
Kui ära läks, puges emme hõlma alla ja tihkus, et tahaks veel jääda…
Mina nüüd siin... vaatan Lastekast Jänku-Jussi multikaid...
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar