...
Ärkan hommikul, teen värske ajalehe lahti ja vaatan üle kuulutuste lehekülje. Kui surmakuulutuste hulgas enda oma ei leia, julgen alustada päeva.
Nii rääkisid vanasti vanad inimesed.
Tegelikult mina olen seda juba päris pikalt teinud. Ma mõtlen surmakuulutuste lugemist. Tahaks ju igapäevaeluga kursis olla, ja surm on osake elust. Elu on vaid üks hetk pärast algust ja enne lõppu*.
Märk lahkumisest mustas raamis ja paberil või nimede ja numbritega kivile kantud on kui punkt ühele elukäigule. Teadmine ja teavitamine on oluline neile, kes jäävad, ja pigem oleks häiriv olukord, kui inimene läheb ja seda ei märgatagi.
Võimalik on, et omaksed panevad ise lehte mustas raamis teate lahkunud lähedasest.
Vähemasti vanasti nii tehti.
Tegelikult on see päris oluline. Saad tuttavaga kokku, küsid et kuidas vanadel läheb, hullem veel, kui saadad tervitusi... ja siis selgub, et hiljuti just maetud... Lihtsam on tuntud inimestega, nende puhul on info avalik, tihti esikaanelugu.
Aga hiljuti oli Õhtulehes** artikkel Ühismatus 12 põrmule. Need 12 olid lahkunud, keda omaksed mulda ei sängitanud, aga tseremoonia toimus. Saatemuusikaks Pärdi "Für Alina" ja saatesõnadeks mõttekatked Keldi palvetest. Inimesed, kes lähedastele kaugeks jäänud või lausa üksikud, said siiski väärikalt teele saadetud, kuigi saatjaid ju peaaegu ei olnudki. Võimatu on olla kohtumõistja, kui hästi või halvasti keegi oma elu on elanud või milliseid vigu on ta elu jooksul teinud või miks on üksi jäänud.
Võõrad matused. Aga märgatud, maetud, jäädvustatud. Ja hauad on nimelise plaadiga tähistatud. Kaastundeavaldust lehes tõenäoliselt ei ole. Polegi ehk kedagi, kelle jaoks seda teha.
Tegelikult olen ma võõrana matustel käinud. Kunagi väga ammu, kui linnast maale olin kolinud. Väärikad vanad memmed-taadid saadeti taevastele teedele, naabrid olid ikka matustele kutsutud. Mäletan, kuidas ma nutsin, kuigi lahkunu peaaegu võõras. Ju oli sisemist pinget nii palju kogunenud ja see oli koht, kus said segamatult nutta. Lähedaste kaotuse puhul leinan ma teistmoodi.
Veel on meeles ühed jaanuarikuised matused aastakümned tagasi, väljas oli 30 kraadi külma. Minutiga olid haua kõrval hangunud. Tol korral oli osa tseremooniast hiljem peielauas.
Peied olid olulised ja koos istuti tihti päris pikalt. Lõpuks võis minna nii pillimänguks kui tantsuks. Mitte et lahkunuid poleks leinatud, pigem oli neid nii kergem mäletada.
Kodunt ära saatmine on ka ajas muutunud komme. Ometi see veel toimib, matusetalitus 2 aastat tagasi oli mu lapsepõlvemaal, sealsamas kohe ka peielaud, lahkujaks onu, kes terve oma elu selle kohaga seotud oli. Urnimatus oli millalgi hiljem.
See oli nüüd sissejuhatus.
Tegelikult tahtsin surmakuulutustest rääkida.
Ühe etapi oma elust olen olnud pärnakas, hilisemal ajal sõbrannale külla minnes sirvisin ikka sealset maakonnalehte. Ja loomulikult alustasin tagaotsast, seal kus nimed mustas raamis. Mäletan aega mõned aastad tagasi. Külaskäikudel kuu või paar vahet, leidsin mõlemal korral lahkunute nimede hulgast oma klassivennad põhikooli ajast. Võiks ju küsida, mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan ja kas see on üldse oluline. Minu jaoks on, sest vähemalt sel hetkel ma mõtlesin nende peale ja meenutasin ühist aega. Kooli, klassi, õpetajat. Kaaslasi ja teda, kes nüüd igavikuteedel. Inimene ei ole tühi koht.
Mul on võimalik Postimehe digi-tellimusega lugeda mitut maakonnalehte. Varem sai näha ka seda lehekülge, kus muude teadete hulgas surmakuulutused peal. Mõnda tuttavat nime kohates võimalus süüdata küünal või külastada hauda. Avaldada kaastunnet.
Aga nüüd on nii, et mustas raamis mälestamised on vist salajase info hulka arvatud ja mingist hetkest ma maakonnalehe digi-tellimuses enam kuulutuste lehekülge ei näe. Kuskilt pole silma jäänud selgitust, miks see nii on.
Kiidan takka tuttava otsust tellimus lõpetada!
Seda enam, et mõnikord need surmakuulutused kõige elulisem info lehes üldse on.
* Mõttekild Virve Osila luuletusest.
** 25.09.2025
*** Risti-rästi ristijuttu. Ja nimetu plaat.
...
