Elu võimalikkusest ilma arvutita

......
Tuleb tunnistada - on ikka võimalik küll.
Ilma arvutita.
Isegi nautida saab sellist elu.

Nii mõnigi raamat sai läbi loetud.

Poolikud õmblemised lõpuni õmmeldud ja uued poolikud tekitatud.

Midagi sai tehtud... sest aega oli.
Midagi jäi tegemata... sest arvutit ei olnud.

Ja kui ma nüüd tunnistan, et tegu oli vanaks ja töövõimetuks jäänud monitoriga, ja et seda viga oleks võinud ammu juba parandada, siis eks see ikka enda tekitatud olukord.
Siis peabki nautima.

Nüüd on mul uus.
Monitor.
Ja läpakas. Seda viimast pole puutunud... kogun julgust.
...

Kompsud kokku...

... ...

Vihikud kappi.

Kaustad riiulisse.

Raamatud kotti.

Puhkusele...

Jeeee!!!!

...

Aeg, mil pungad puhkemas...

...

Mõnest punnist tuleb välja leht. See on lehepung.

Mõnest tuleb okas, järelikult okkapung.

Mõnest punnist tuleb õis... see siis on õiepung.

...

Aga mõnest punnist ei tule kohe mitte midagi.

Need on niisama mõnusad punnid. Justkui pungad, aga pungad ei ole.

...

Õudukad köögis

...ehk ühest küljest ja teisest küljest.

Kui ma avastasin, et peedid, mis oleks vaja keema panna, on ununenud kilekotti ja hallitavad seal, tuli mulle meelde üks lahe blogi, mis kenasti sarnased köögimured lõbusaks ja kunstipäraseks muudab.

Et mitte kõike seda korrata, las need peedid olla.

Räägin parem oma õudukatest.

Hakkisin hommikul värsket kapsast ja ootamatult oli seal sees üks tilluke mollusk. Lõikasin ta lihtviisil pooleks. Nälkjas. Väkk!
Pean ausalt tunnistama - pilti teha ei suutnud. Aga muutusin veidi ettevaatlikumaks ja järgmise elu õnnestus päästa.
Ühest küljest vastik... teisest küljest - puhas loodus, ilma mürkideta.

Eile viskasin meloni koored jäätmekaussi. Täna hommikul kubises nende küljealune pisikestest mustadest sipelgatest. Väkk!
Teisest küljest... üsna süütu selle kõrval, mida mina eile sipelgatele tegin, kui akna-alust lillepeenart ümber kaevasin ja kivid teise kohta nihutasin.

Kui nüüd veidi kaugemasse minevikku tagasi vaadata, siis üleeile käisime selle aasta esimest korda suvilas. See oli üsna õõvastav pilt seal köögis. Üks näriline, kes mingitel asjaoludel kööki lõksu oli jäänud, oli sooritanud enesetapu. Üles puua ta end ei osanud, nii oli pea surutud uksepiida ja seina vahele ja seal ta siis rippus. Mumifitseerunud. Väkk!
Teisest küljest... parem variant kui lagunenud jäänused või skelett.

Kusjuures, mulle meenub, et paar aastat tagasi oli samas köögis sarnastes oludes näriline end õlipudelisse ära uputanud. Eelnevalt muidugi sobivas suuruses augu pudelikaela sisse närinud.

Minu kahjuks räägi asjaolu, et mul on kahest viimasest traagilisest sündmusest isegi foto olemas, mitte et ma neid siia nüüd üles riputama hakkaks...
...

Fotojaht: kõrge... pikk... roheline...

...
Kui pikk ja roheline, siis kindlasti puu.

...
Tegelikult, sõbrants mul ka, aga ma pole kindel, kas temast pilti tohib üles panna.

...
Nii et siis ikka need puud, tipud kõrgustes.

...
Mõned mäed, kõrged, pikad ja rohelised.

...
Ja veel veidi muid pudinaid.

Kui roheline käru järgi panna, oleks muidugi pikem... mitte rohelisem :)

...

Pikk kootud roheline seelik.
...

Fotojaht: laps

...

Mõnikord unustab mõni pisike printsess ära, et printsessid pole mitte ainult printsessilikult ilusad.


Et printsessid peavad ka printsessilikult käituma.

Ja siis on nii nagu on.


...
Oh need tüdrukud, need tüdrukud... nendega ei oska kohe midagi peale hakata.

...
Fotojaht: lapsed
...

Vanaisa unenägu

...
Hommikune ärkamine.

- Ma lähen vaatan, mis vanaisa teeb.
- Ära mine, las vanaisa magab.
- Ma lähen ikka. Ega ma ei sega ju. Ma olen vanaisa unenägu.
...