Ealised iseärasused

 ...

Süvenesin oma viimaste päevade ostudesse ja ei suutnud aru saada... et miks ometi? 

Millele ma mõtlesin*, kui poes kaupa ostukorvi panin?

Ilmselt lasteraamat. Ja ilmselgelt jogurt lastele. 

Kuidas ma ostes ei märganud või läbi ei mõelnud, kas ma ikka sihtgruppi kuulun. Või ongi paratamatus: ealised iseärasused ja lähenev lapsemeelsus?

Aga jogurt maitses hea ja raamat, nagu selgus, oli kõike muud kui lasteraamat! Et asjal sügavam mõte oleks, valisin ühe lihtsama ja elulähedasema luuletuse, ja võtan plaani üle pika aja taas üks luuletus pähe õppida.

Ei mäletagi, millal viimati selle projektiga tegelesin!

#üksluuletus

***

tädi sööb pirukat bussis
tal pole sellega kiiret
samal ajal ta sussis
pesa punuvad hiired

punuvad päikesekiirtest
pole muud materjaali
tädi aimu saab hiirtest
andke nüüd palderjaani

tädi kargab nüüd kiirelt
väikese kaerajaani
järeleandmatud hiired
ei muuda pesaplaani

(Contra)

Ma pean nüüd ausalt ära nimetama 3 eilset-tänast fakti.

Eile... tulime seltskonnaga väljasõidult. Võite 2 korda (nagu 15 küsimust;) pakkuda, kes nosis vaikselt ja salaja bussis pirukat? Tapalt ostis.

Järgmine küsimus: kes viskas eile öösel lõksu koos sinna kinni jäänud hiirega uksest välja, trepi kõrvale? Hommikul käis lõksu päästmas.

Ja kes võttis täiskuuöö mõju leevendamiseks kaks tabletti palderjani (2x1) ? Probleemiks ärevushäire ja öised ärkamised (koos kaasneva hiirejahiga).

Lõpuks: kes pildistas Tapa muuseumis väljapanekut Hiirelõks?

Tõenäoliselt panid viimase vastusega mööda! Foto autor on Küllike ;)

Mina pildistasin seda kodust välja visatud hiirt, enne kui ta hommikul igavikuteedele sai saadetud. Aga ma ei hakka näitama.

...

* Mäletan tegelikult, millele poes mõtlesin ;) Olin kindel, et need väikesed pudelid (neljakaupa pakendis) on keeratava korgiga. Plaanisin taaskasutust, pisikesi pudeleid, millega ebaküdooniasiirupit sügavkülma panna. Aga läks nagu läks. 

,,,

Korstnapühkija... õnnetooja

 ...

Mingil hommikusel hetkel avastasin oma telefonis vastamata kõne. Iseasi, kas ma oleks vastanud, nime numbriga kaasas ei olnud. No ja kui vastamine juba kahtluse all, siis ilmselgelt ma tagasi helistama ei hakka. 

On nagu on! 

Kuni mingil hetkel meenus, et korstnapühkija lubas helistada. Samas, tema numbriga oleks nimi kaasnenud.

Juba tiksus peas järgmine mõte: neil meeskonnatöö, äkki partner või sekretär. Miski pole võimatu!

Lõpetasin peamurdmise ja helistasin tundmatule numbrile. Väga ettevaatlikult. Pikka juttu ei teinud, "ja" küsimärgiga, või umbes nii.

Päeva parim otsus! Helistaja oli oluline inimene olulise infoga. 

Et kui oluline, siis miks nime ei näidanud? Olin ise ka üllatanud, samas loogiline seletus varnast võtta ;) Mul vahetati telefonis SIM-kaart, ja vahetuse käigus läksid mõned telefoninumbrid kaduma. Neid uuesti saada pole keeruline, keeruline on tuvastada, kelle number kaotsi läks. Ükspäev kaupluses tahtsin kaasale helistada, et kas sinine värv sobib... ja üllatus-üllatus, kaasa numbrit mul telefonis ei olnudki! Nii et võtsin talt otsustusõiguse ära ja otsustasin ise (jätsin ostmata ;)  Kaks nädalat ja ma polnud märganudki! No et mul tema numbrit ei ole. 

Teisest küljest, loogiline. Ma ometi ei hakka kõrvaltuppa helistama 🙃 Kusjuures, lähikondsete numbrid olin just tema telefonist mõned päevad varem välja noppinud!

Aga jah, on nagu on. Täna oli igatahes korstnapühkija see, kes päeva päästis.

09.08.2010

Seda, et ta ise mulle lähiajal helistab, seda alles ootan ;) 

...

Tsipake sooja

 ...

Tänase päeva tähtsündmus: küttehooaeg on avatud. Pidulikkust küll vähevõitu, aga tänulikkust* see eest kuhjaga! 

Igasugune mõte tule tegemisest pliidi alla tekitab minus korraliku ärevushäire. Kellel on olnud pliit, mis suitsu sisse ajab, see teab, millest räägin. Lõpuks on nii, et lootus pliidi abil toasooja saada annab miinusmärgiga tulemuse. Selles mõttes, et suure tuulutamise tagajärjel on elamine jahedam kui enne kütma hakkamist, meeleolust parem ei räägigi. Ja mitte kord või paar, lõpuks oli igapäevaselt korduv teema.

Korstnapühkijale kurtsin, tema andis endast parima, käis katusel ja puhastas lõõre, kasu olematu.

Kuni ühel juunikuu päeval aastal 2022 vanem poja ühe nurgataguse lõõri ette võttis ja sinna sukeldus. Kuna koht kitsas, ega ma kõrvalt ei näinud, mida ta tookord seal ära tegi. 

Hingevärinaga oli mul siis see esimene katsetus tuld teha... ja uskumatu! kohe tõmbas. 

Nüüd juba neli aastat nii, ei mingit suitsu. 

Ent ometi, ikka paanitsen! Oli suvi ja oli 4 kuud pausi, juba ma mõtlesin, kas ikka julgen täna teha. Peale lõunat ja madalrõhkkond, kõik eeldused suitsutare tekitamiseks. 

Jätaks tegemata, lükkaks edasi...

Aga ma ikkagi tegin.

Tuli praksus rõõmsasti pliidi all ja maja sai sooja õhku täis. 

* On ju põhjust tänulik olla!

...

Riivitud tomat

 ...

Kui juba lemmikutest rääkida, siis ei saa tomateid nimetamata jätta.

Ilmselt perenaised tomateid ei riivi, vähemasti ühtegi tuttavat riivijat ei suutnud tuvastada. Ega ma ise ka pole selle  peale tulnud, et tomateid võiks riivida. Aga sattus mulle selline veidi kummaline sort: suured ja tiheda viljalihaga pluss kohati kollakad kiud sees. 

Ja siis kuskilt mälusopist tuli midagi nagu meelde... kuskil oli retsept, kus soovitati tomat riivida. 

Otsisin, aga ei leidnud.

Katsetasin. Uus on alati natuke hirmutav, midagi nagu ebaõnnestus, aga midagi tundus päris käepärane olevat. 

Õnneks sain töö käigus häid soovitusi. Et riivimiseks tuleb tomat ristipidi pooleks lõigata (mitte ülevalt alla). 

Riivi seni kuni ainult tomati nahk alles jääb (mul jäid need heledad kiud ka). 

Õlis kuumutasin paar peeneks hakitud küüslaugu küünt (järgmine kord panen vast riivitud porgandit ja tükeldatud sibulat ka pannile õli sisse). Lõpuks kõik see kupatus keema. 

Kuna hoian külmkapis (ja kasutan kiiresti ära), siis väga kaua ei hautanud. Tark nõuandja soovitas küüslaugule ja sibulale lisaks hautamise lõpus lisada punet, basiilikut ja veidi jahvatatud musta pipart.

Mõtlen sellele, kui ma kunagi jälle riivima juhtun ;) 

Pipart ma vist isegi panin. Lusikaga veidi suhkrut ka. 

Mul nüüd paar purki Tomati möksi külmkapis, juba kasutan... igale poole! 

...

Sigin - sagin

 ...

Sigin - sagin... sigimine - sagimine

Jäi täna kuskil kõrvu ja tekitas küsimusi. Mitte et ma ei teaks, mis see sigimine on. 

Aga ma ei hakanud täpsustama ;)

Tegelikult on ju täna selle suve viimane päev, seega pigem viljade valmimise ja korjamise aeg. Käisin oma ebaküdoonia põõsast kontrollimas, esimesed paar korjet olid mõnusalt lõhnavad ja kollased. Nüüd on küll seemned sees korralikult pruunid, aga välja näevad toorevõitu. Ometi sama põõsas. 

Õnneks oli päev päikseline, las nad seal veel küpsevad. Teine põõsas ongi hilisem sort. Tema üllatas läbi aegade kõige suurema viljaga. 

No ja ebaküdoonia siirup on minu lemmik!

Kui juba fotokaga õues ja suve viimane päev, siis pisut õieilu ka.

Aga muidu... kalender ütleb, et täna on autovaba päev... rahvusvaheline tähtpäev, kus tasub võimalikult vähe autoga liigelda. Kuigi märkasin vihjet kalendris alles pealelõunasel ajal, sai päev 100% tähistatud. 

Selles mõttes, et auto seisab kenasti kasutamata garaažis, tegelikult juba laupäevast alates. 

...

Küttehooaeg

 ...

Meil ei ole veel küttehooaeg alanud. Ja kas peakski? Väljas 17°, toas 19°.  Ehk piisab.

Aga eile õhtul oli kangesti külm tunne, nii et mähkisin salli ümber ja tõmbasin sokid jalga! Selleks ajaks, kui sõbrantsile helistasin, et kurta: külm on, oli tegelikult juba palav.

Nüüd ma siis ei teagi: kütta või mitte kütta!

Aga tegelikult tahtsin oma sokke kiita 😉

november 2022

4 aastat tagasi ostsin, ja mingi aeg tagasi, kui nõela ja villase lõngaga tallaalust taastada üritasin (õnnestus!), küsis kaasa, kas poleks mõttekas uued kududa. No kui ma tõesti hakkan kuduma, jõuavad nii sügis kui talv minevikuks saada, enne kui mina lõpuni jõuan! Taastamine on parasjagu teraapiline tegevus, lisaks sai igas värvis lõngajääke ära kasutada! 

Aga mulle tegelikult meeldib sokke osta ja siis talv läbi toas sokkides käia. Ime pole, et üks paar aastaga läbi kulub.

Kaasale ütlesin, et mul on uued sokid juba olemas. Otsisin eelmistest lemmikutest (ostsin need käsitöömessilt Saku suurhallis) meelde jäänud talu üle, ja tegin tellimuse. Tunduvad veidi suuremad, paksemad ja soojemad, aga sama ilusad ja mõnusad. 

september 2026

Täna ka veel kütma ei hakka. 

.,.

Näpp peale

 ...

Mõnikord läheb hästi, jõuan näpu õigel ajal nupule vajutada. 

Eriti tore, kui õigel hetkel fotokas peos on. Täna pealinna poole sõites, neid oli ikka tohutult palju. Linde siis. Nemad liikusid õhus ja meie lubatud piirkiirusel mööda maanteed... aga pilt õnnestus! Heal juhul annab linnud kokku lugeda, ja kui siis näiteks arvu viiega korrutada, saab umbkaudu arvata, kui suur hulk neid ligilähedal tiirutas. 

Mitte et ma neid nüüd üle lugema hakkan.

Mõnikord juhtub, et õigel ajal küll, aga näpp läheb valele nupule: tahan kõnet vastu võtta, aga hoopis katkestan. Või siis hoopis vastupidi, et kahtlane number või vale aeg, vajutaks kõne kinni, aga hoopis võtan vastu. 

Paar päeva tagasi, üsna õhtul hilja helises telefon, tuttav nimi. Mees ise eriti tuttav ei ole, kohalik bussijuht, kellega aeg ajalt on olnud vaja infot vahetada. Hmmm... kas jätsin midagi olulist äkki bussi? Paar tundi varem olin talle helistanud... et kus sa oled, meie oleme viinapoe* ees 🙃 No tema oli parkimisplatsil. 

Võtsin kõne vastu, aga ta ei rääkinud midagi. Sahistas niisama. Ilmselge, et näpp läks valele nupule.  Ma siis ka, vajutasin nupule. 

Täna Metsakalmistul, fotokas näpus, liikusin tagasi auto poole. Olin just haudade juures seeni pildistanud. Minu selle sügise seenepildid on kõik kummalistes kohtades tehtud, metsas ma pole käinud. 

Aga siis, ühel hetkel läks näpp kogemata nupu peale ja tuli pilt, mida ma ei pildistanud. Ära kustutada ka ei raatsinud. Ikkagi hetk tänast päeva.

14.09.2026

Üks tänase päeva kogemata tuli veel meelde. Eksisin Ülemiste keskuses ära. Telia esindus asus Lennujaama-poolses tiivas, sisse läksin keskelt ja välja tulin Ülemiste raudteejaama suunas. Keskuses tegin paar ringi, enne kui sellegi ukse leidsin. Küsida ka ei julgenud... et andke andeks, kus teil siin uks on. Lõpuks ühe leidsin ja õnneks õues suutsin juba orienteeruda. 

Koju jõudsime kenasti.

* kontsert ja kaupluse ühiskülastus Moel.

Loomulikult tegin ostu ka.

...

Gruusikud ja gagarinid

 ... 

Lapsepõlvemaa seenemetsades olid kuuseriisikad, männiriisikad, kaseriisikad, puravikud ja pilvikud. Kukeseened ja kärbseseened. Mõnikord ka mõni sirmik või tindik. Korjasin ainult neid, mis tuttavad ja kindel et söödavad... kärbseseened, sirmikud ja tindikud jäid metsa. 

Niisama silmale ilusad vaadata!

30.08.2026

Aga siis veel gagarinid ja gruusikud. Need on seened, mis kannavad kaasas ja räägivad oma lugu. Vähemasti minu jaoks. 

Tegelikult alles eile oli jutuks. Et minu lapsepõlves need ilusad kollased seened ei olnud ei võiseened ega kollariisikad. Need olid kruusikud. 

Teised polnud kuulnudki.

Kui guugeldasin, oli tulemus null. Küsisin onu käest, kas tema mäletab... ikkagi 15 aastat enne mind hakkas ta sealsetes seenemetsades käima. Tema soovitas, et proovi guugeldada gruusikud.

Kui kruusikute küsimuses oli AI ka üks suur null, siis gruusikutega oli kohe entusiasmi näha 🙃.  

Entusiasm koos hoiatusega: AI võib teha vigu, seega kontrollige vastus üle. 

Lähenesin loogikaga, ja mulle selgitus sobis. Üldnimetus lihakatele riisikatele... võiseened (kollariisikad) seega sobivad. Sõna kasutusel rahvakeeles ja piirkondlikult.

Tõenäoliselt vanaisa poolt perre toodud sõna, kuna tuleb vene keelest. Vanaisaga seosed täitsa olemas: lapsepõlv Ida-Virumaal ja siis viis aastat Venemaal Irkutski lähistel. 

Mina mäletan kollaseid gruusikuid, onu mäletas rohelisi. No rohelised olid mul kadakariisikad... seeneraamatutes kui tõmmuriisikad. 

Aga gagarinid? Neid ma ei korjanud, kuni ükskord tädi Kaarin ütles, et need seened kõlbavad ka süüa. Võib olla ütles nime ka... seda ma ei mäleta. Aga kui ma mõnikord metsas mõne korvi korjasin, siis ütlesin: see on see seen, mida ka Kaarin korjab. Ilmselgelt nimeks liiga pikk! No ja siis sujuvalt saigi seen nimeks gagarin. 

Kusjuures, tänapäeval neid seeni enam söödavateks ei tunnistata. Lausa mürgised on, kuigi aastakümneid peeti heaks söögiseeneks. 

Tavavahelik on tema õige nimi.

...

Lugemistund

 ...

Võta aeg maha ja loe! 

Teisipäeval, 8. septembril kella 11 - 12 tähistatakse rahvusvahelise kirjaoskuse päeva*   lugemistunniga Eesti erinevates paikades.. 

Kuhugi seltskondlikku lugemisketti ma ei sisene, aga koduse vaba inimesena sellesse aega ennast mahutada pole keeruline. Raamat ka täitsa olemas, pool loetud, pool ootel. Mart Sanderi seiklusjutt, tagakaane info ütleb: "Nimetu kannike" on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.

Aedkannike

Kirjas kui noorteraamat*, aga üksindus ja eneseleidmine pole ajaliselt piiratud, seega mõnus lugemine ealistest iseärasustest hoolimata... ja eeldatavalt õnneliku lõpuga 😉

* Rahvusvahelist kirjaoskuse päeva tähistati esmakordselt 8. septembril 1966. aastal.

* Raamatus ma vihjet noorteraamat ei märganud, küll on sõna sees nii mõneski raamatut tutvustavas lugemissoovituses. 

Klassikaraadios saates Delta Mart Sander ise soovitab raamatut lugemiseks kõigile.

...

Kes kus keda mida hoiatab

 ...

Ehk siis hoiatus hoiatuse otsa.

Ettevaatust, aeduba! ... Õhtuleht

Teadlased hoiatavad: süütuid esemeid kodus võivad peita ohtlikku prussakakolooniat. ... Postimees

Appi, täid! Elu24

Ohtlik parasiit liikvel. Millisel juhul teeb salati pesemine olukorra veel hullemaks.... Digiajakirjad

Tervislikuks peetud magusainet seostatakse suurema infarkti- ja insuldiriskiga... Postimees

Suurriikide võlakirjade intressitõus lööb valusalt ka Eestit ... Äripäev

Patriot-rakettide varud Euroopas on kriitilisel tasemel ... err

Paar päeva tagasi korjasin hoiatusi kokku. Et oleks kohe varuks võtta, kui asi tõsiseks läheb. Või meenutuseks, et olid kunagi ajad.

Paremaks pole läinud midagi :)

Keskkonnaagentuur hoiatab... Maaleht

Pärnu hoiatus: ootamatud veetulvad tulvad uuesti... Delfi.ee

Märgid, mida ei tohiks eirata... Maaleht

Eesti jookseb rahast tühjaks. Sõna otseses mõttes... Postimees

Pahaaimamatu viga tualetis... naine.postimees

Tavaline aiatöö võib olla südamele ohtlik... tervis.postimees

Saan aru, et kogu aeg on negatiivne õhus! Kui mitte muu, siis droonid. See hoiatus tuli mobiili peale.

Aga see pole veel kõik!

Soovitus küll lähedasi jälgida, aga ma alustaks iseendast.

Ohumärgid söögilauas, mis võivad viidata dementsusele

Toidukordade unustamine

Dementsust põdev inimene ei pruugi enam aru saada keha signaalidest või unustab mäluprobleemide tõttu, et ta alles sõi. Tulemuseks on kas drastiline kaalukaotus või pidev ülesöömine.

Mind ohustab see viimane.

Ja siis veel.

Ainult samad toidud

Kui igapäevane otsustamine väsitab aju, otsib inimene turvalisust. Sama eine söömine päevast päeva tähendab, et selle üle pole tarvis otsustada. Tavaliselt kaasneb sellega jäikus ka muudes valdkondades, näiteks soov kanda alati samu riideid või järgida piinliku täpsusega kellaaegu.

Ma sööngi... päevast päeva hommikuti puder + kodujuust Kreeka jogurti, sibula, tilli, kurgi ja tomatiga. Kui mõnikord meelde tuleb, teen tatraputru, muidu ikka need seemnete ja kliidega helbed. 

No ja riidekapi võiks tühjaks tõsta, nagunii ma neid ei kanna. Ikka kogu aeg üks ja seesama. 

Või siis ootamatu ja ohjeldamatu magusaisu.

Kasvõi küpsised, kui muud ei ole.

Või lihtsate toitude tegemine.

Nojah, ikka ja jälle, lõunaks kartulid keema.

Ma ei hakka siin artiklit ümber jutustama, aga murelikuks tegi see mind küll. 

Tegelikult, kõik need hoiatused.

Panevad muretsema.

...

Mitte ainult karu

 ...

See oli 11. aprillil 20 aastat tagasi, kui karu esimest korda kalameestele silma jäi. Uskumatu vaatepilt kindlasti, jääpangal karu "purjetamas" Ruhnu suunas. 

Mitte ainult karu! Mina ka, mina ka! Tõsi küll, alles hiljuti, olin seal päeval, kui Eesti iseseisvuse taastamisest sai minevikuks 35 aastat. Päev varem läksin ja päev hiljem tulin koju tagasi. Tõsi seegi, et mitte jääl ega mitte purjepaadil*... ei läinud, ei tulnud.

Kevadisest ahvatlusest (kah ikka Ruhnu) suutsin loobuda, teistkordne pakkumine sai kuidagi puiklemata omaks võetud. Ja õige otsus! Päevad said tihedasti täidetud, kõht kõvasti täis söödetud/söödud, autokastis tiir saarele peale tehtud, tuletorni patsutatud (ronimisest loobusin), kool, muuseum ja lemmikloomad ära nähtud. 

2 kirikut, omapärased hauatähised ja tuulele avatud saareserv... iga koha kohta juurde lood-lood-lood. 

Seda, kuhu Ruhnu karu lõpuks omadega välja jõudis, ei kinnita ükski fakt. Siingi lood ja legendid. 

Mina jõudsin elu ja tervisega, merehaigust põdemata, koju tagasi. Ehk tema ka. Aga mälestus karust Ruhnus kestab. 

Ma tõin karu loo mandrile kaasa, tegin ühele lähedasele kaasteelisele sünnipäevaks õnnesoovikaardi ;)

Aga pealkiri vihjab seostele... sellega tahtsin veel ära märkida, et mitte ainult karu üksi pole rõhutanud 11. aprilli olulisust kalendris ;) 11.04 ongi väga ajalooline kuupäev... sest üks meie pere oluline vanaisa (ja vanavanaisa ja vana-vanavanaisa) on sündinud 11.aprillil...  tõsi küll, juba 122 aastat tagasi. Minu lapsed jõudis ta ära näha, ja ilmselt minu lapselapsed teavad ka juttude põhjal, kes minu vanaisa oli. Ja tunnevad ta pildil ära.

Veel üks ootamatu fakt ja isiklik seos Ruhnu saarega ilmnes Ruhnu muuseumis. 1941. aastal toimus kohalike vastuhakk vene okupatsioonivõimule, see ebaõnnestus, mõned osalised vahistati ja tapeti 1941. aasta sügisel Kuressaare massimõrva käigus. Sinna ühishauda maeti ka minu Saaremaa vanaisa, kes ei jõudnudki vanaks ega vanaisaks saada.  

Hiljem maeti ohvrid (nende arv ulatus 100 ligi) Kudjape kalmistule.

Foto Ruhnu muuseumis

...

Aga mõni sõna Ruhnust. Samahästi võiks öelda ka rootsipäraselt Runö või Run, sest kui tõde tunnistada, on saar ajalooliselt just rannarootslaste poolt asustatud olnud. 

Pindala 11.88 km², rannajoont 24,17 km. Saare pikkus 5,5 km ja laius 3,5 km,

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puitehitis Eestis (rajati 1643-1644).

Ruhnu tuletorn maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn.

Ühel hetkel, kui ruhnlsed oma puukirikusse ära ei mahtunud, ehitati saarele teine kirik veel (valmis  1912), kohe vana kiriku kõrvale.

20.08.2026

 * Runbjarn (Ruhnu Karu) on Eestis ehitatud rannarootslaste ühemastiline puidust purjelaeva jahta koopia. Nii et Ruhnu Karu pole ainult karu, ja Ruhnus ei pesitse temagi.

...

Ajaga võidu

 ...

Kohe kukub tähtaeg... kui juba kukkunud pole. Raamatu* tagastamine... aga olengi lõpulehekülgedel.

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu", 299 lehekülge imeliselt hästi kokku pandud mõtteid, lauseid ja sõnu. Lugu surnutest, kes elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Nagu tegelikult ongi. 

Müstiline maailm paralleelselt reaalsusega. Külmale maale teadmatusse jäänud seltskond, kel polnud aimugi, miks neid sinna on unustatud. Viirus, mandrijää sulamine ja salapärane linn, kus lahkunutel on võimalus taaskohtuda: palju detaile, millest on kahju üle libiseda, iga sõna on oluline. 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mingi lõik olekski vaja uuesti üle lugeda ja lahti harutada, et paar kadunud pisiasja paika saaks. Aga ma loen enne need viimased 33 lehekülge veel läbi 😊

Aga mitte ainult raamat ajaga võidu 🙃

Pooleli vaatamisel on film, mis Jupiteris viimaseid päevi ootel.

"Üks meie seast", Prantsusmaa 2022. 

Ehk siis "Lycée Toulouse-Lautrec".

Filmi aluseks on päriselu ja tõesti sündinud lood, reaalselt eksisteeriv õppeasutus ja autori isiklik elukogemus. Kool, ja sealt edasi sari kannab nime Lycée Toulouse-Lautrec. Kool, kus klassides koos õpivad terved ja puuetega noored*. 

Kunstniku* nimi koolil on tähenduslik, eesmärgiga inspireerida puudega noori: füüsiline puue ei ole takistuseks olla andekas.

Olen graafikus, üks osa on veel vaatamata. Elujaatav ja hinge minev lugu noortest, aga ka nende emadest-isadest, õpetajatest, tugi- ja turvasüsteemist. Positiivsus ja huumor hoiavad tasakaalu, aga mõned pisarad olen igatahes poetanud.

Sest kohati on päris valus film.

...

* Raamat "Surnute lühiajalugu", kuulub Postimees Kirjastuse romaanisarja.

* Osatäitjad filmis, mitte ainult näitlejad,  mängivad ka noored, kel on tavaelus sama diagnoos või tervislik seisund. 

* Henri de Toulouse-Lautrec (1864 - 1901), prantsuse kunstnik, oli ka ise puudega.  Ta põdes lapsepõlvetraumade ja geenirikke tõttu luuhaigust, nii et täiskasvanuna oli ta vaid 150 cm pikk, põhjuseks haiglaselt lühikesed jalad ja kaasnevaks probleemiks pidevad piinavad jalavalud.

...

Kolm pluss üks teatrit

 ...

Alustaks kõige suuremast. 

Ilmselgelt selle suve täht. 

5. augustil käisin Pärnus vaatamas etendust Raimond Valgrest. Jällegi, juba mitu põhjalikku ja kiitvat arvustust, täna nägin pealkirja: "... Ausõna, kes pole "Raimi" näinud, seda pole olemas". 

Tänusõnad Ritale, olen olemas! Sain talt sünnipäevaks (mäletatavasti oli see juba talvel) pileti etendusele + öömaja metsa ja mere lähedal 😉 Nautisin* päeva Pärnus.

Ja nautisime* etendust.

Olen sellest jõudnud palju rääkida, aga õnneks ka kirjutada.

Pilvile Rootsi näiteks olen kirjutanud mõned päevad peale etenduse vaatamist:

5. augustil oli Pärnus kuursaali kõrval vabaõhuetendus, mis oli täidetud laulu ja tantsuga + sõnaline osa. Väga hea noor näitleja oli Raimond Valgre rollis, sisukas ja tihe etendus, aga nukra alatooniga. Ajalehes oli artikkel - "Kolm jõudu, mis murdsid Raimond Valgre - alkohol, sõda ja emaarmastus." Ema oli tõesti ahistav. Sõda ja alkohol on teada teemad. Samas... nagu eelmise etenduse puhul, mingi positiivne noot oli kogu aeg etenduses sees. Kestis see 4 tundi ja 15 minutit, sisse mahtus 2 vaheaega. Eriti pikk istumine, aga toolidel oli vähemalt seljatugi olemas 🙂 .

Kirjas vihje eelmisele etendusele... päev varem vaatasin Kukenoosi küünis etendust, milles taas sõda ja sõjajärgne aeg olulised elu mõjutajad. 

Kasutan võimalust ja jagan varasemat lõiku oma kirjast.

Teisipäeval (4.august) oli meil kohalikus küünis suveetendus, "Luba mul kuulata". Tekst on võetud elust enesest. 18 aastased kaksikud-tüdrukud saadeti 1948.a Vorkuta vangilaagrisse, süüdistati, et nad toetasid metsavendasid. Üks kaksikutest jagab (räägib) oma mälestusi, etenduse tekst on koostatud raamatu põhjal, kuhu kaksikõe tütar on oma ema mälestused kirja pannud. Kusjuures, etenduses mängivad neid rolle ka ema (Elina) ja tütar (Emma). Ema on Eestis üsna tuntud näitleja. Sünge sisu, aga palju muusikat, laulu ja pillimängu - lõõts, viiul, hiiukannel. Nii et ühest küljest mõtlemapanev, samas siiski tulevikku vaatav ja elujaatav. Ja etenduse koht ka põnev, küüni sisse on ehitatud korralik lava ja pingiread ikka nii, et tagumised kõrgemal ja esimesed madalamal. Istumine oli veidi kõva, aga mul oli õnneks pehmendus kaasas. Tuttav, kes mu kõrval istus, ütles küll, et see on pigem nagu pajalapp... aga abiks seegi :) 

Kolmandast etendusest olen ka kirjutanud, sedapuhku Tõraverre.

Etendus oli lühike (40 minutit), monotükk meie külaplatsil. "Külatraagik", Jüri Tuuliku tekst. 

Lugesin kuskilt, et see on samas esituses ka raadioteatris olnud, aga err-i arhiivist ma ei leidnud. Oleks hea meelega üle kuulanud. Igatahes oli väärt vaatamine!

Aga see pluss üks. See on juba blogisse kirjutatud. "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Teater läbi suve.

...

* kodulinn Pärnu... jõudsime linnale ka tiiru peale teha. Aga see on pigem omaette lugu

* Ekraan suure plaaniga (kõrge lennuga) oleks võinud ka olla, vähemasti neile, kes päris esireas ei istunud.

...

Kes oli Zappik?

 ...

Käisin üritusel... väga põnevas kohas! 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Üks pilt, üks nimi, üks loom... just seal jäid silma. Tahtsin täpsemalt teada ja tegin veidi taustauuringut.

...

Kui ühe kummalise lõvi nimi on Zappik ja temast on tuntud kunstnik pildi joonistanud, tekib ilmselgelt huvi. 

Selgus, et tegu on ajaloolise loomaga. Kurikuulus* lõvi Zappik oli 1935. aasta ajakirjanduses lausa esikaanepõhine juhtum.

27. jaanuari ajalehes "Postimees"...

Lõvi haavas elukardetavalt taltsutajat.

Raske õnnetus Tallinna kinos.

Kallaletung toimus enne etenduse algust.

Sama lõvi tappis Helsingis oma taltsutaja.

Lein muutis taltsa looma tigedaks.

Ja päev hiljem...

Ja mis lõvist edasi sai?

"Waba Maa", 31. jaanuar 1935 

Müügini vist ei jõutud... suvel sai sama lõvi Pärnus vaatama minna. Tõsi küll, läbi trellide...

"Pärnu Teataja", 6. juuli 1935

Surmaga lõppenud õnnetuses sai saatuslikuks kaisutamistrikk. Just sama lõvi ja sama etteastega kaotas vähe aega varem oma elu veel üks Eesti mees, sedapuhku Helsingis. Lõvi oli olnud taltsas* loom, aga kui tema kaaslane emalõvi ootamatult suri, muutus Zappik ettearvamatuks. 

"Uudisleht", 3. jaanuar 1935

See juhtus 29. detsembril.

Tol traagilisel jaanuarikuu päeval, algul täitis lõvi taltsutaja soovid tõrkumatult,  aga siis väljus kogu etteaste kontrolli alt, põhjuseks toosama kaisutamistrikk, mille käigus lõvi oli juba inimest* rünnanud. 

Taas oligi etteaste surmav, loom heitis käsu peale küll pikali, taltsutaja laskus looma kehale ja asetas tema käpa nagu kallistuseks oma peale. Vaevalt seda teinud... kordus sama, mis Helsingis. Loom metsistus, lõi küüned ohvri pähe ja rebis küüntega peanaha lahti. 

Päästmise käigus sai lõvi ka ise kannatada, nii et 1935. aasta 29. jaanuari Päewaleht kirjutab: "Mõrwar-lõwi Zappik on haige. Lõwil nina werine, haawad turjas, on tusane ja söögiisuta" ja "Zappiku ohver Uusõue paigutati eile õhtul kirstu."

Foto Zappikust rünnakujärgsel ajal.

...

Tõenäoliselt jõudis Zappik lõpuks Tallinna loomaaeda, Wikipedia andmetel oli seal 1940. aastal lõvid Tilli ja Zappik ja nende pojad Kõu ja Vilgas. Enne seda oli Zappikule kuulutatud surmaotsus, mis aga jäi täitmata, sest kuskilt ülevalt tuli käsk hukkamine ära jätta. "Lõvijaht" jäi pooleli ja loom sai veel mitu aastat oma lõviperega koos aega viita. 

...

18 juuli 1939 ajaleht Uus Eesti kirjutab: Zappik ja Karu-Jüri saavad varsti papaks:

21. juuni 1940 Päewaleht avaldab artikli "Vilgas elu loomaaias"

1943. a 24. septembri ajalehest "Postimees" saab lugeda...

Mis sai edasi?

Üks võimalus on, et Zappik sai surma märtsipommitamisel 1944. Aga oli see nii või ei olnud... AI pakkus variandi. Hea meelega lükkaks ümber ja näitaks, et mina tean rohkem, aga mida ei tea, seda ei tea. 

Küllap see kuskil kirjas ikka on, kui leian, annan märku ;)

...

* 2 vigastustega ja kaks surmaga lõppenud rünnakut

* Samas, kui taltsas ta siis ikka oli, kui juba 1932. aastal ründas ta üht talitajat. Lihtsalt tookord lõppes rünnak veidi õnnelikumalt.

...

Emad ja tütred

 ...

2 raamatut, lugemisel täiesti erinevad, samas peotäite kaupa pisiasju, mis omavahel kokku jooksevad ja mida märkasin tõenäoliselt sellepärast, et lugesin raamatuid vahetult teineteise järel. 

Päevaraamat enne ja seejärel kohe tädi Elleni lugu. 

Põhjalik ülevaade* on ajakirjanduses mõlemast raamatust tehtud, ma lihtsalt kirjutan mõned mõtted, miks minu jaoks need kaks raamatut blogis kokku said ja kokku sobivad.

Ehk kõigepealt sellepärast, et üheks läbivatest teemadest on suhe emad ja tütred. 

Hoolimata sellest, et ajastu on teine, samuti kodumaa ja rahvus, ja et üks raamat toob välja suhte ema ja tütar, teine tütar ja ema. Kummaski raamatus pole see loo keskpunktiks, samas oluline roll mõlemas raamatus, pluss suhete keerulisus.

Mõlemas raamatus on tõde, ja just selline, kuidas kirjutaja seda näeb... või kuidas lugeja lugedes aru saab.

Päevikut pidas AS läbi aastakümnete ("Päevaraamat 1901-1964"), samas pannes aeg-ajalt kirjutamise ka pausile. Aga siis jälle tihedasti, päev päeva järel, jäädvustas paberile oma tundeid, mõtteid ja emotsioone ning lihtsalt igapäevaelu. 

See, et hetke-emotsioon ajas muutub, on pigem tavapärane. 

Aino Suits, "Päevaraamat" lk 439 ja 442

Mudlumi raamatus on tegemist tagasivaate ja juba kujunenud hinnangutega... mis ei välista sarnasust olukordades.

Oluline roll pisiasjadel, need kirjeldused jäävad meelde. 

Mõlemas teoses.

Kui juba kõrvutamiseks läks: Päevaraamatus on 616 lehekülge ja "Mitte ainult... " 208 lehekülge. 

Nii et... tegelikult kaks täiesti erinevat raamatut, mõlemad väärtus omaette. Ja mõlemad raamatud on osake ajaloost ja kultuurist.

...

* Perele pühendatud armastus... err.ee

*  Arvustuste-tutvustuste lingid on tekstis... Päevaraamat ja tädi Elleni lugu.

...

Kirjad Klaralt

 ...

Raamat on küll lugemata, aga pole hullu, mida päev edasi, seda pikemaks õhtune* aeg läheb. Ja ma natuke ka selline öise eluviisiga 😉, nii et küll saab tehtud!

Miks just see raamat just täna?

Kõigepealt avastasin, et selle nädala järjejutt on seotud Klaraga. Ja Tove Janssoniga.

Siis alles leidsin raamatu.

"Kirjad Klaralt"

Ja kontrollisin mälu. Millalgi sel nädalal oli nimekalendris Klara nimepäev... vaatasin: ongi täna.

Meil suguvõsas on olnud koguni kaks Klaarat. Vendade naised veel lisaks, nii et kandsid sama perekonnanime ka. 30ndatel vahetas vanaema oma nime ja temast sai Tiiu. Loogiline, et tema vahetas, ta oli ju noorem Klaara!

Foto*  juures info, et Klaara passitaotlus. 

Ja ongi nimepäevalised meeles peetud! 

3in1

Selles mõttes, et mul juba poolest ööst raadio lainel Klara Nostalgia! 

Praegu laulab Edith Piaf.

...

* tänast õhtust aega tasub eriti meeles pidada ja märgata, täna õhtul 8 ja 9 vahel on oodata päikesevarjutust. Iseasi, kas päikest on 🙃 Aga rohkem pimedust ehk siiski?

* foto võetud Ajapaigast.

...

Rahakelmid... näidisõppetund

 ...

Läksin eile plaanitust tund aega hiljem magama, sest esialgu pilk peale tekitas piisavalt huvi lõpuni vaadata. 

Telefonipetturid.

Väga õpetlik, koos selgitustega, puust ja punaseks!

Aga rahast on läbi aegade ilma jäädud. Kui oled heauskne*. Enam pole kelleltki küsida, aga kuskil kuklas tiksub lugu EW aegadest. 

Vanaisa oli pangas käendaja, too X jäi laenu maksmisega hätta. Või hiilis kõrvale. 

Juttu mäletan... et koju tuldi vara üles kirjutama, ja kui vanaema oma Singer-õmblusmasina kõrval pisaraid valas, otsustas ametnik halastada. Las see jääb!

Seda, kas lõpuks midagi üldse ära viidi, sellest juttu ma ei mäleta. Ehk olukord lahenes, nii mõnigi eestiaegne mööbliese elab suguvõsas tänaseni oma elu. 

Vanavanemate puhvetkapp... aastal 1937

Singer on minu juures.

...

* heauskne, sünonüüm heausklik. Sarnase tähendusega: lihtsameelne, naiivne, sinisilme.  (sõnaveeb.ee)

Et siis... ära usalda? Kahtle kõigis?

Just praegu tuli mu meili peale kiri minu kodupangast: Kevadeks x eurot lisaraha. Ma ei tea. kas ma tahan kirja lugeda... või kui, siis lingi peale klõpsata igatahes ei julge.

Ilmselgelt pole kõige paremini ajastatud 🙃

...

Kauaaegsed tuttavad

 ...

Kauaaegsed... või siis kaua aega tagasi.

Tore, kui nad endast märku annavad!

Lapsepõlvesõber liivakasti-ajast lapsepõlvemaal. 

Ja ajast, kui me kunagi mõlemad Tallinnas elasime, mina paiknesin Kassisaba asumis ja tema Pelgulinnas. Paar korda oleme hilisemate aastakümnete jooksul Tallinnas ka kohtunud. Aga jah, juba meie vanaemad olid sõbrannad, seega meie kauaaegse läheduse juured ulatuvad EW aegadesse. 

VR saatis hiljuti kirja, loodan et olen talle ikka vastanud. 

...

Lapsepõlvemaalt on teinegi pikaajaline sõprus alguse saanud, olime peaaegu et naabrid, mis sest, et paar kilomeetrit raba meid lahutas. Nüüd on vahemaad kasvanud, aga aeg-ajalt ikka kohtume. Alles hiljuti tulid kaasaga külla, kastitäis vaarikad külakostiks kaasas. Magus kohtumine!

Kusjuures, ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli suvi, kui Sirje oli lõpetanud 1. klassi, ja mina teise. Sirje oli emaga kaasas, nad käisid puukoolis rohimas. Ja kui õigesti mäletan, siis mitmed aastad hiljem, kui vanavanemate talu kõrvale kuusehekki istutasime (mina olin ka osaline), olid taimed just sealt puukoolist pärit. Viimased paar suguvõsa kokkutulekut on toimunud ligilähedal sellele põllu servas asuval platsile, kus puukool kunagi asus. 

Aga Sirje on ere näide vanarahva tarkusest: mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas ;) Läbi aastate on tema pere pühendunud noorte kuuskede ja mändide kasvatamisele. Vaarikad boonusena seal kõrval ;) 

Kunagi kolasime läbi kõik ümbruskonna metsad ja korjasime, mida parasjagu korjata andis. Maasikad, murakad, vaarikad, seened. 

Või ei korjanud midagi, kolasime niisama ringi.

Neist ammustest aegadest leidsin pildi... mind küll peal ei ole, aga küllap ma pildistasin. Usun, et see on see esimene suvi, kus mul oli Smena olemas. 

Nii et pildil on Anneli ja Sirje. Ma ei ütle, kumb tundub kiirem olema ;)

Aga metsa minekul me tookord ei ole...

...

Kolmas lugu veel. Kaasa küll kinnitab, et olen end kontvõõrana temaga kaasa mehkeldanud, aga ma ei lase ennast sellest häirida! Tal on nii toredad-tegusad klassiõed ja -vennad. 

Kunagine klassijuhataja on andnud kunagisel klassikokkutulekul kirjaliku hinnangu: kohal oli kolm musketäri ;)

Seekord oli kohal 4.

Ja siis tüdrukud, neid sedapuhku 3.

Mina ei mängi siin kohtumisel mingit rolli.

Kaasa ja tema kauaaegsed tuttavad. Klassikokkutulek, juubelihõnguline.

Arvutamisvõimaluse jätan huvilistele ;)

Viimane lend, viimased lõpetajad. 

Kooli pikk ajalugu sai sellega läbi. 

Endine koolihoone hävis 30 aastat hiljem... tulekahjus 1997. aastal. Nüüd on seal vaid üks kivi.

Kokku tulijaid oli seitse, nii et tublisti üle poolte. Klassijuhataja ja kaks klassikaaslast on läinud igavikuttedele. Oss oli 19 ja vene sõjaväes, Mare võttis haigus. Klassijuhataja oli lihtsalt vana*. 

Mina ise oma põhikooli kokkutulekutel pole käinud, ma isegi ei tea, on neid olnud või mitte. Ka ühtegi püsivat suhet pole sellest ajast jäänud, hea on, kui nimesid mäletan.

...

Arvutasin välja, ei olnud üldse vana, 71 ei jõudnud saada. Klassijuhataja siis.

...