Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.

Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.

Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...