...
Nüüd, kui päike on tuppa pugenud, tuleb nii mõnigi tõde päevavalgele!
Mu lemmikloomad on kapist (või kui täpsem olla, siis kapi tagant) välja tulnud ja päris mitmes avalikus kohas omale pesa pununud.
Ämblikud siis... ja ämblikuvõrgud.
Tegin südame külmaks ja hakkasin korda looma. Hävitustöö oli muidugi julm, kogu mu lemmikloomade rajatud töö- ja elukohad said purustatud, ämblikke ma füüsiliselt ei hävitanud, aga neile, kes usalduslikult kapist (kapi tagant) välja tulid, korraldasin evakuatsiooni õuetingimustesse. Kindlasti jäi neid üksjagu tuppa, eks aeg näitab, kui kaua ülesehitustööd aega võtavad.
Nüüd on mul süümekad. Äkki oli mõnel väljasaadetutest kuskil peidus pesakond poegi, mis neist nüüd saab? Ja kas õues ikka on juba piisavalt soe, et seal uutes tingimustes uut elu alustada.
Ma ei tea, kui koiliblika pihku sain ja puruks litsusin, polnud mul mingeid süümekaid. Ja puugi põletamine tuleriidal tekitab isegi omamoodi hasarti.
Imelik on see inimese mõttemaailm.
...
Kummaline jah, mul ka putukate vastu "rassism". Enamuse jätan rahule ja üldiselt üritan asumisele saata, kuid mõned nagu sääsed, parmud ja koiliblikad löön pikemalt mõtlemata maha. Sajajalgseid sai seni notitud kuni lugesin, et nad pidada põrandalt igasugu pisilasi süües pigem kasulikud olema, lihtsalt väljanägemine oli ebasümpaatne, muud põhjust vaenamiseks polnud.
VastaKustutaSajajalgsed on nii nobedad, neid ma üldjuhul nagunii kätte ei saa.
VastaKustutaAga juba teist päeva on lein: leidsin põrandalt suure surnud mesimummu! Oli kuidagi tolmune.. kahtlustan, et allergia ta võttis. Meie talle küll liiga ei teinud.
Praegu on akna peal taldrikul. Algul ikka lootsin, et ehk toibub...