...
Tänaseks olen Peningi mõisas käinud kaks korda, küll aga mööda sõitnud korduvalt. Mõis tuttava marsruudi maanteeäärsel alal.
Eile siis käisin korduskülaskäigul: kolm aastat tagasi vaatasin seal Salme teatri etendust "Matsmõisnik".
Etendus oli kohapõhine, tegevus toimus kuskil 1700ndatel toonases Peningi (Pennigby) mõisas tolleaegse omaniku von Baranoffi ajal, näidendis juttu tavasuhete kõrval nii poliitikast kui võrdõiguslikkusest.
Aga jah, teatriskäik oli juba ammu, 3 aastat tagasi. Ühendavaks lüliks eilse päevaga ei ole mitte ainult Peningi mõis, ühendavaks lüliks on ka "Matsmõisniku" teksti autor, kes on aastast 2007 Peningi mõisa omanik - Arvo Haug. Tol teatripäeval tutvustas tema publikule mõisa, eilse mõisa külastuse giid oli Aiki Haug, Arvo abikaasa.
Vahemärkusena... mina olen see, kes tahab, et muuseumides või niisama ajaloolistes paikades oleks giid, kes lugusid räägib.
Aga kui eilsest mõisapäevast rääkida, siis 3 aastat on piisavalt pikk aeg, et asjad ununevad. Eriti minul, kes ma oma mäluga kunagi kiidelda pole saanud. Oli taas tore käia ja imetleda tööd, mis viimase 10+ aasta jooksul majas on tehtud. Ime, et hoone enne seda lõplikult lagunenud, lammutatud või lihtsalt lõhutud ei olnud, Vikipeedia ütleb, et alates 1990ndatest oli peahoone varemetes.
Majast leidsin mõned fotod ka.
Imetlen inimesi, kes ühe ajaloolise hoone püsima jäämisele nii palju on suutnud panustada ja maja selliseks hubaseks peatuspaigaks on kohendanud.
...
Meie ringkäik mõisas oli pikemal pausil ühes avaratest saalidest, kus meid tervitas muusika... tänu Küllikeselt saadud vihjele õnnestus mälu värskendada: see oli Don Quijote "Tõotuslaul" Georg Otsa esituses. Näe und, ilmsi võimatut und. Löö väed, puruks võitmatud väed. Su trots võitku hirmu ja valu, kui ees surmaõudusi näed.
Seda, miks Aiki Haug mõisas Georg Otsale pühendatud muuseumisaali otsustas avada, pole raske arvata. Üks eluetapp viis nad kokku Estonia teatri lavalaudadel. Mis ühele olid 3 esimest aastat laulja karjäärist, olid teisele need paar-kolm viimast aastat teatritööd.
Kõige juhuslikum kokku sattumine on aga see, et just täna 50 aastat tagasi oli päev, kui Georg Ots Estonia teatrist teele saadeti ja saatjad viimased lahkumissõnad Metsakalmistul kirstu juures ütlesid.
Ma ei tea, kui palju selliseid suurejoonelisi matuseid läbi aegade saab meenutada, ühest ajakirjast laenasin foto, seal on Georg Otsa matustest pikem lugu.
Aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.
Rahvast on palju, mitte ainult Estonia ümbruses, inimesed seisavad ka kaugemal kõnnitee ääres ja ootavad, millal kirst Metsakalmistu poole liikuma hakkab ja nad nagu isiklikult oma lemmiku saavad teele saata.
...
Ma poleks neist matustest vist üldse rääkinud, kui poleks neid ajalisi kokku sattumisi.
Kuupäev 10.09
Georg Otsa (21.03.1920 - 05.09.1975) matused toimusid 10. septembril 1975.
Aasta 1975.
Kolm kuud varem on sama suurejooneliselt teele saadetud Paul Keres (07.01.1916 - 05.06.1975)
Kõik see on kauge minevik, täna 50 aastat tagasi. Aga mehed olid noored, Paul Keres 59 ja Georg Ots 55.
Nii läks lõpuks täitsa lappesse see tänane Peningi mõisa jutt. Las siis seekord sedamoodi. Sama nagu algne nimi blogipostitusel... ei hakka muutma.
Et miks selline?
Aus vastus tuleb kommentaaridesse... kui nüüd ikka tahan aus olla ;)
...
No kui juba lubasin. Tegelikult lihtsalt meeldetuletuse sõna. Mul läks ühel hetkel mõisa nimi meelest, siis oli vaja tugisõna. Kes ütles auh ja kus mõisas käisid? Peni-ngi
VastaKustuta