Siit nurgast ja sealt nurgast

 ...

Eile kell 10.55 võtsin riiulist esimese ettejuhtuva raamatu. Kiire oli, pidime kell 11 startima, aga mul veel mitu käeliigutust tegemata. 

Raamatut oli vaja, et vahele panna ümbrik, mis ei tohtinud kortsuda.

Võtsin raamatu ja vaatasin pealkirja.

"Kes neid jõuaks lahuta"

Mul veel lugemata raamat. 

Kiire oli küll, aga mõtteid kinni hoida ei saanud. Mõtlesin enda peale ja selle peale, mismoodi  teema raamatus sees võiks olla.

See võttis ainult hetke aega... mida mul antud hetkel tegelikult polnud raasugi. Lihtsalt suur raiskamine ;)

12.34*... eile ma kellaaega ei teadvustanud. Praegu vaatasin, et umbes poolteist tundi startimisest hiljem. Sõitsime Kilingi-Nõmme poole ja et mitte kaasat roolis segada, tegelesin oma asjadega. See tähendab, et vaatasin tahvlist, mis maailmas uudist on. 

Nagu väljalõikelt näha, ma ei ole Loomingu Raamatukogu jälgijate FB grupis (no nüüd olen), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle, kes ma minimaalselt mõtlesin riiulist võetud raamatu peale, et mis, kes ja kus, isegi autorit ega päritolumaad ei teadnud, tõlkimisest rääkimata, pakuti kiiremas korras olulist infot!

Ilma küsimata!

Nüüd ma siis tean. Autor on Prantsuse kirjanik Alice Zeniter, tõlge Maria Eskolt. Tagakaanelt leian natuke sissejuhatust, nii et laenan sealt kolm lauset.

Alice ja Mad otsustavad abielluda. 
Jah jah jah, nad armastavad teineteist.
Ei ei ei, nad ei ole armunud.

Ja veel, et raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Kuigi autosõit oli pikk, ma siiski raamatuga algust ei teinud. Aga ma jätan ta kotti, kaalult hea kerge, pole probleemi kaasas kanda, vahet pole, kuhu poole või millega sõit on.

Aga muidu, eile käisime lapsukese lõpetamisel ja nagu öeldud, seda sõitu ega sündmust ma lugemisega siduda ei suutnud!

Ikka tähtsuse järjekorras!

...

* parim number kellaajaks!

...