laupäev, 13. veebruar 2021

Sambasaaga

 ...

1930. aasta 11. mai „Päevalehes” ilmunud artiklis on kirjutatud monumendist, mis plaanis püstitada 1905. aasta 16. oktoobri veretöö ohvrite mälestuseks.

1929nda aasta lõpus korraldati Linnavalitsuse ülesandel konkurss, mille kahe võidutöö autoriks oli  kujur Raudsepp. 

Edasi moodustati samba teostamise komitee. 

Et saada õiget pilti, kuidas sammas stiililt fooniga sobib, tehti vaatlemiseks puust ja papist samba jäljendused loomulikus suuruses ja pandi paigale. Kohal oli komitee, sedapuhku laiendatud koosseisus. Kohal oli ka palju uudistajaid, nende hulgas kujur Raudsepp, kujur Sannamees, maalija Johansen ja kunstiarvustaja Kangro-Pool. 

Pildil on puidust ja papist kavand, mis mõeldud valmistada Soome punasest graniidis. 


Katsetuse põhjal otsustatakse, et alus peab olema veidi madalam, et sobituks paremini taustal oleva „Estonia” hoonega ja tooks paremini esile vabadusliikumist ja selle maha surumist.

Edasi jätkab komisjon tööde kalkulatsiooni lõpule viimisega ja on loota, et samba töödega saab varsti algust teha.

Selline jutt lehes 90 aastat tagasi.

Mis edasi sai?

"1905. aasta selts" ei jõudnud oma töödega sündmuse 25. aastapäevaks lõpule, Juhan Raudsepa loodud mälestuskivi paigaldati Estonia taha aasta hiljem, 1931. Rahvasuu olevat mälestuskivi tema ümara kuju tõttu nimetanud "juustukeraks". 1958. aastal teisaldati mälestusmärk Rahumäe kalmistul asuvale ühishauale ja 1959. aastal püstitati samale kohale "Estonia" taha Palutederi ja Pordi loodud monument.

Selline saatus sambal siis.

Kas nüüd saaga, aga lugu ikka.

Tuleb küll nentida, et sõna sambasaaga on ajakirjanduses laineid löönud läbi aastate. Igal sambal oma saaga, omad vastased ja omad imetlejad.

Lihula sammas.

Vabadussõja mälestussammas.

Pronkssõdur.

 Ja igal sambal oma saatus. tekkelugu ja tulemine. 

Tulemine, olemine... ja mõnikord ka minemine.

Või teisaldamine.

6.11.2015

...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar