esmaspäev, 15. juuli 2019

Kolmas kord Ahvenamaal

...
Olen Ahvenamaa kirjutanud isegi teemasse 100 head asja.

Ongi jätkuvalt üks neist sajast... endiselt hingele hea.

Iga reis on omanäoline, nii ka need kolm, mis Ahvenamaale viisid.

2007 käisime bussireisil, kolme ööbimisega. Rita kutsus kaasa, koos nende kohaliku kogukonnaga.
Olen sellest kirjutanud oma vanas blogis.

Albumist pildistasin paar pilti ka.




August, 2007
Ahvenamaa-reis on nüüd tehtud
Neli päeva avastamas saari, bussiga mööda punakatoonilist asfalti, jalgsi piki punaseid killustikukivilisi jalgradu. Valged laevad pikkadeks ülesõitudeks, sillad ja kollased praamid väikeste väinade ületamisteks.
65 tuhat pisikest ja veel pisemat kui pisikest saarekest.
Meie grupp vallutamas kive ja kaljusid, turnimas kui tundmatu kohmakas kaljuelukas kividel ja küngastel, jalad tudisemas, väändumas, tõrkumas, kepslemas, hüppamas, koperdamas, alati valmis kas laskuma või kõrgustesse ronima, ikka üles ja alla, ühe eesmärgi juurest järgmiseni.
See oli eriline. Kaljud kasvasid hinge ja rahulik elurütm tekitas kadedustunde. Seal olid autod valmis sõitma kilomeetreid jalgratta tuules isegi kõige ohutumas olukorras, lugupidav oli suhtumine teistesse sohvritesse, jalakäijatesse, ratturitesse.
Kirikud ja kindlused, kalmistud ja kabelid.
Purjekad nii merel kui mudelitena kirikutes.
Kanarbiku- ja samblikuvaip keset kiviväljasid.
Kummalised õunaaiad, suured sibulapõllud ja lopsakad kartulipõllud, hubased kämpingud ja lugematul hulgal sääski.
Ahvenamaa ahjupannkook, kindlaks lisandiks ploomimoos ja vahukoor.
Rootsi keel ja rootsi meel.
Åland siis pigem.
...
Teine kord olime Ahvenamaal jalgratastel.
August, 2014
Väike kokkuvõte blogis.

Neli naist ratastel (lapsest kaarikus rääkimata)
Selline reis siis.
Paadis pole küll õige sõna, laevaga sai mindud ja laevaga sai tuldud.

3 päeva Ahvenamaal.
Jalgratastega.
Vanim 60.
Noorim 4.
Pikim päev oli 73 km.
Suurim saavutatud kiirus 41 km tunnis.
Magamine kämpingus.
Mõnus seltskond.
Ilusad kohad.
Ilm päikseline, aga pisut jahedam kui Eestis.
Igas külas teretati,  viibati, lehvitati, pakuti abi... mida iganes.
Naeratati.
Turvaline eluolu. 
Igal pool rattad, ratturid.
Närvilisi autojuhte ei kohanud, liiklusohtlikku olukorda ei sattunud. 
Kõige raskem oli reisi lõpp, teekond D-terminalist Balti jaama.
Rongis oli veidi kitsas, mingil hetkel oli vahekäigus 14 jalgratast.
Viimased 18 km läksid ka kiiresti ja kenasti.

7 aastat tagasi lubasime, et ükskord me läheme.
Tehtud!




...
Nüüd siis kolmas kord, taas Ahvenamaal. 
Seekord jälle omamoodi.

Bussireis aastal 2007, rattareis 2014 ja 2019. aastal kruiis.

Oligi ainult üks erikruiis suve jooksul,
9.30 jõudsime Mariehamni ja õhtul kell 20.00 hakkasime taas Tallinna poole liikuma.

Läänemere suurim kruiisilaev. 
Silja Europa.

Päeva sisse mahtus 3-4 tundi reisi... transfeerbussis pole küll giidi, aga bussijuht jagas meelsasti teavet. 
Ja Eckerö oli meil juba tuttav varasematest kordadest, teadsime täpselt, kus mida vaadata.

Kivid muidugi kõige pealt! Punased kivid.



Käsitöönäitus ja kohvik, õues meelelahutust noorematele.


Loomulikult sõime ka traditsioonilist Ahvenamaa pannkooki.

Laev oli suursugune... kuigi jah, meie kajut oli kuskil autodeki all ja treppe oli ilmselgelt liiga palju.


Seekordki viiekesi kajutis, noorim viis aastat vana, vanim mina 60+.


Seekordki maksis reegel, et nooremad magavad üleval ja vanemad all. Ja ennäe, mina sain all magada, mitte nagu juunikuisel reisil, kus ma, üks nooremate hulgas (!), olin sunnitud voodisse minekuks redelit kasutama.

Meelelahutus laevas oli nii, et kui igaühele midagi. Tundus, et kõige väiksema jaoks oli kõige rohkem.



Kokkuvõttes.
Kuigi väsitav...


... aga ikka väga äge

...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar