kolmapäev, 24. aprill 2019

Naabritel külas

...
Ei saa olla paremat ajastust, kui Peterburi külastamine 22. aprillil, Lenini sünnipäeval. 

Nii oligi.
Õigel päeval õiges kohas.


Ega seda linna nime kerge välja lugeda ei ole, sest laeva aknad nagu natuke hägused, aga kinnitan, et  just nii see on.

Ленинград

Ja just Lenini sünnipäeval me seal käisime, päris suure seltskonnaga.

Эх как много эстонских женщин... arvas ka noorepoolne vene mees, kes Peterburis meie transfeeri korraldas.

Eelmisel õhtul võtsime kajutikaaslasega vastu otsuse, et puhkame endid korralikult tähtsaks päevaks välja, ja läksime vara magama.
Et siis olla erksad, tegusad, lõbusad ja säravad.

Särasimegi!
Päev aitas kaasa, päikest jagus ajani, kui tagasi laevale läksime.

Linna pidusse minna soovijaid... no et sünnipäev... oli palju, meie seisime hommikul, passid näpus, poolteist tundi järjekorras, osal meie rahvast kulus tunnike rohkem. Aga pole hullu, me enamik nõuka-aegsete kogemustega, mõnel isegi Artekis saadud karastus.

Ette minnes ja tagasi vaadates võib öelda, et nii suurt tähelepanu ei ole mu isik ammu pälvinud ja nii põhjalikult pole mind juba ammu keegi näost näkku vaadanud.
Siis pole ka ime, et selle nimel seisin ma nende päevade jooksul korduvalt järjekorras... mis sest, et peamiselt vaadati ja võrreldi omavahel vaid mu nägu ja passipilti.

Vähe sellest, kogu mu reisipagas valgustati mitmeid kordi läbi, jumalast õnn, et kõik keelatu koju maha jätsin, mis iganes see siis ka oleks olnud.

Kuna meile pikka aega sünnipäeva tähistamiseks ei antud, tuli iga minut väärikalt ära kasutada.
Linnaekskursiooni tegime ise, piirkond  Iisaku katedraal lähedus ja Nevski prospekt. Silmaringi laiendamine tuli enne (ja pärast) läbi interneti toimetada, midagi oli vanast ajast meeles ja üht-teist mäletasid kaasteelised.



Minu mälus on sõnad Ermitaaž, Talvepalee, Neeva, Aurora, blokaad, kirikud ja katedraalid,  Peeter Esimene, Puškin, Lermontov.

Üks reisikaaslane teadis lugu kassidest, teised huvitusid apteekide arhitektuurist (koos ülevaatega kaubavalikust), toanaaber otsis erilisi maitseelamusi ja ühiselt pühendusime kommide ja šokolaadide lähivaatlusele.

Muidugi olime avatud kõigele, mida silm haaras.

Ma vahtisin ikka hoolega... kaamera näpus ;)

Et millega inimesed tänaval tegelevad.

See ei ole mina, kes pildistab. Kahjuks ei seegi, kes poseerib...

Ma sihtisin oma fotokaga niisama juhuslikult siia-sinna.


Väiksed detailid ja suhtlemine suures plaanis.


Kusjuures, lai naeratus ja hõredasti kuldhambaid... see ei mõjunud õõvastavalt ega takistanud vestlust arendamist.

Mulle inimesed meeldivad.

Ei ole ühtegi pidu ilma piduliku söömaajata. Kuna õhtuöök ootas meid laevas, ja söömise peaproov oli juba esimesel õhtul, siis tegime linnas vaid paar pisikest kohvipausi.

Kuna ammu ei olnud ühtegi stalovajat külastanud, ei jätnud võimalust kasutamata.


Ikka selline ehtne Vene värk.
Tellisin endale kahe palliga jäätise (90 rubla), pudeli joogivett 60 rubla ja caffe latte 85 rubla, kokku 235 rubla.


Natukene arvutamist (nagu ikka!) ja teadmine, et sain hakkama umbes 3 euro ja 25 sendiga.

Klass kangem oli järgmine söögikoht.
Kultuurimaiguline.
Kohvik Literaturnaja.

Juba oli tunda suuremat pidulikkust ja loomingulist meeleolu.


Ja kui siis Pavlova kooki (3), Caesari salatit (1), espressot ja pudelivett toodi, oli kõik ilmselgelt ootamist väärt.



Arve neljale  2480 rubla.

...
Võiks ju rääkida vaatamsväärsustest, aga kes käinud, teab isegi.
Kes veel pole käinud... no küll jõuab!

Aeg läks ruttu, suurlinna elu elatud, suure juhi sünnipäev meeles peetud, suundusime tagasi laevale.
Laevatrepil sai veel katsetada, mis tunne on, kui öösel äkki kõigutama hakkab.

Tuul laeva.

Veidi merehaiguse tunne tuli.


Polnudki vaja eriti kõigutada.

Õnneks sai trepilt otse laeva ilma olulise ootamiseta.

Printsess Anastassia.

Mu meelest selline mõnus laev, liigse luksuseta.
Ei olnud kajutis telekat, raadio ei töötanud, vedelseep oli sisse panemata, aknast välja ei näinud (kardinad olid ees), hommikul sooja vett ei tulnud.


Mulle sobis, ma selline vähenõudlik ja kodus käin ka mõnikord külma duši all. Kui juhtub suitsu sisse ajama, siis kütta ei saa.
Kui kütta ei saa, siis sooja vett ei ole.
Mõnikord ikka juhtub.
Nagu täna.
Suitsu oli nii palju, et kahtlustan, et naabrite suitsuandurid hakkasid ka tööle.
Puhur hoidis lõkkekest pliidi all, nii et lõpuks oli täitsa leige vesi.
See võis olla muidugi puhuri soojusest ka.

Kui nüüd keegi arvab, et ma midagi kritiseerin või niisama virisen, siis päris kindlasti mitte. Laev oli puhas, reisikaaslastele oli sooja vett jagunud ja aknaga kajutit ei luba ma endale ka mitte Rootsi sõites.

Õhtune pidulik söömaaeg oli nauditav. Jõime valget veini ja krõbistasime krevette.

Päeva lõpuks sai veel muusikat, tantsu ja laulu ka.

Mitte et me ise tantsinud ja laulnud oleks. See oli kõrgem klass, me vaatasime ja nautisime.






Kuigi jah, järgmisel hommikul tunnistasid mõned meie hulgast, et nemad küll olid laulnud.
Tausta.
Pubekatele.
Aga see vist oli kuskil karaokebaaris.

Me see aeg juba magasime.
Kaua sa ikka pidutsed.

Niipalju siis viimasest reisist.

Sai käidud naabrite juures... sedapuhku Venemaal.
Nagu presidentki.

Mul varsti piirinaabritel ring peal, hiljuti Rootsis, Soome sai ka korraks sisse põigatud, pisut pikem visiit jääb juulisse. Enne seda tuleb veel käsitöölaat Riias.

No ja siis võib järgmist suve hakata ootama ;)
...

2 kommentaari:

  1. Tuleb tunnistada, et ajad on muutunud. Mina oleks oma nõukaaja vaneminseneri 160 rublase palga puhul saanud vaid ühe palliga jäätist kohvi kõrvale lubada, ülejäänud kuu aega pidanuks vilte närima :D

    VastaKustuta
  2. Mõistan, mõistan :) Ise lausa mõtlesin, kas ikka ostan tikutoosi, mille eest 50 rubla küsiti. Oleks veel suur olnud! Aga et linnapilt oli peal, siis ikka ostsin.

    VastaKustuta