Mul on, aga sul ei ole

...

Päris kindlasti on mul mälestusi, mida minust noorematel ei ole.... nojah, samas on terve maailm täis minust vanemaid, nooremaid või minuealisi hoopis teistsuguste mälestustega. 

Ja ma tegelikult pole üldse kade. 

Isegi siis mitte, kui keegi loeb ja mõtleb: aga mina ju ka!

Mul olid lapsepõlves vildid.

Ja jänesenahkne kasukas.

Minu emal oli karakullnahast kasukas, ilmatu raske, väikestest jupikestest kokku õmmeldud. Väikese õe kasukas oli valge, Ungari lamba nahast.

Vanaemal oli must mutinahkne muhv. Minu ajal ta seda ei kasutanud, ju lihtsalt mälestus noorusaegadest.

Ja kui ma nüüd kappe koristasin, leidsin oma aastakümnete taguse kährikunahkse krae. 

Ja ühe sinirebase nahajuppidest toote, hinnasilt ka juures, tõenäoliselt oli emal see samuti krae tegemiseks muretsetud.
Aastast 1974.

Paar nahkset riba oli kotis veel, küllap mõne kapuutsi servas olnud, ikka väga kaua aega tagasi.

Ega ma neid nahku kuskil riiete juures kasutada ei julge, arvestades kui võitlusvalmis osa mu kaasmaalastest on, nagunii arvavad, et provotseerin, loomapiinaja selline! Vops kuklasse ja jalaga tagumikku!

Ükskord Rootsis oli, lapsukese kapuutsi tutiks oli ka pehme nahkne sabajupp, ja juba tulid õelad kommentaarid. Rootslased? Muidugi mitte, neist ma poleks arugi saanud, isegi kui nad oleks halvustanud. Ikka armsad kaasmaalased, kellega koos laevalt maha tulema sattusime. 

Loomulikult ei hakanud ma pikalt seletama, et see vaene loom juba aastakümned tagasi meie seast lahkus... või lahkuma sunniti, ja meie ainuke võigas tegu oli, et polnud lasknud koidel nahka nahka pista. 

Mul endal oli veel ka abielu algusaastatel kasukas. Selline heledam, beežikas. Kunstnahast.

Mõnikord keerasin ahju ette kasuka peale magama.
Kui väsimus võimust võttis, aga õhtuste töödega alles poole peal.
Põrandal tukastades polnud vähemalt hirmu, et hommikuni välja magan.

Miks see kõik nüüd äkki meelde tuli? 

Viskasin koikusse pikali, et loen lehte. Midagi peale ei võtnud, ja kui ärkasin... prrr, kui külm!

...