reede, 23. november 2018

Raamat või blogi

...
Loen juba mitut aega ühe tänapäeva Eesti kirjaniku kirjutatud teost. 
Raamatut. 
Lühiromaani. 
Mis iganes ta siis oli.
On.
Ma pole viiekümnendast leheküljest kaugemale jõudnud.

Ju ma olen kriminullide lugemisega oma tundemeele ära rikkunud!

Lihtsalt kuidagi... lahja nagu.
Võimalik, et jõuab kosuda, kaks kolmandikku veel lugemata.

Kuna raamat pooleli ja lõpp teadmata, siis retsenseerimist ei harjuta ja teose autorit ega pealkirja ei nimeta.
Kui see oleks blogi... see võiks vabalt blogi olla, sest lugu on noorest daamist, kes kirjeldab oma päevasündmusi, mis on suht ilmetud, ja mehi, kellega pilkude vahetamisele ilmselgelt liiga suurt tähendust omistab.

Kui see oleks blogi, siis ma aeg-ajalt heidaks sinna pilgu.
Mingil hetkel.
Et ehk on daami elu sisukamaks läinud. Kuhugi välja viinud.

Või peaks ikka raamatu lõpuni lugema?
...
Ja siis blogi, mille paar päeva tagasi avastasin. Inimest, kes seda peab, olen juhtunud telekas nägema. Juba siis ma mõtlesin, et temale antud elu jääb ilmselgelt liiga lühikeseks. 
Nagu Ukulgi.
Ja midagi nagu sähvatas minus.

Kui ma selle leitud blogi viimast postitust lugesin, käis ka võbin läbi. Ehk tulid mõned minu enda viimase aja mõtted meelde?
Näiteks laul, mis mind aeg ajalt kummitab.
Sind otsides, Tõnis Mägi.
Aastast 1972.... ja ma endiselt fännan. Juba 45 aastat siis.


Aga ma ei seostanud leitud blogi saatega ETV-s. Alles siis, kui olin veidi rohkem lugenud, mõnesse teemasse rohkem süvenenud, sain aru: ma ju tean teda!

Kuna mul oli eile terve päev aega (remondimehed olid korteris), vedelesin diivanil ja olin olemas. Et nad end üksikuna ei tunneks.
Need mehed.

Ja võtsin aja enda jaoks ja lugesin.

Nüüd ma siis lõpuks jõuan välja selleni, mida öelda tahan. 
Ma lihtsalt imetlen seda inimest. 
Julgust rääkida. 
Kirjutada. 
Olla ja elada.

Ja oskus nii hästi kirjutada!

Kui see ei oleks elu, siis ütleksin, et tegemist on hästi kirjutatud raamatuga.
Aga see pole raamat... olen sunnitud tõdema: ühtegi raamatut ei saa võrrelda tegeliku eluga. 
Kordades rohkem on elus nuttu, naeru, ootamatusi, arusaamatusi.
Minemisi, tulemisi, leidmisi ja kaotusi.
Juhuslikku kokku sattumist ja tahtmatuid valikuid.
Või olukordi, kus valikuvõimalus täielikult puudub.

Üheski raamatus ei saa olla nii palju lehti, et saaks ära rääkida loo sellest, milline on elu.

Ah jaa, see blogi . Ma usun, et võin linkida, sest tegelikult on seal sees üks soov.
Palve.

Hea on ju aidata!
...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar