laupäev, 20. oktoober 2018

Võta ja viska

...
Tegelikult nii, et võta üks ja viska teist.
Kui täpsemalt öelda.

Sain lõpuks läbi selle hulk aega ootel olnud raamatu.
"Serafima ja Bogdan".

Mitu kuud seisis riiulis, mul ei olnud vaim valmis.
Et kätte võtta.

Lugemine oli selle kõrval kui käkitegu.
550 lehekülge sai läbi napi nädalaga.

No mis ma oskan muud öelda, et võta üks ja viska teist.

Mitte ainult nimitegelased, kogu see kogukond, no või siis suur osa kogukonnast.

Võib ju mõelda, et see ju ainult raamat. Aga kui rohkem mõelda, siis on päris hea, et vaid ilukirjandus, sest kui tegelik elu detailidena raamatusse kirjutada, on see kohati kordades kummalisem, kuigi jah, mitte nii jõhker ja arulage.

Ega ma ei tea, ehk on raamatuski kirjas tegelik elu, nähtud vaid läbi kirjaniku silmade, seejuures vaid pisut koomilisemaks, kriminaalsemaks, arulagedamaks, hirmuäratavamaks ja veidramaks kirjutatud.

Mis siis toimus?
1944. aastal toimus üks tulekahju ja umbes 40 aastat hiljem toimus teine tulekahju.
Kui esimese eesmärk oli paberite hävitamine, siis teine tekitati selleks, et hävitada inimesi.
Kättemaksuks.

Lisaks kasutati ka esimene põleng ära, et kurja teha.
Kätte maksta.


40 aastat külaelu oma tõusude ja mõõnadega.
Kild killu haaval kirja pandud.
500 lehekülge.
Tegemised ja olemised, sünnid ja surmad, vananemised, nüristumised, tulemised, minemised.
Poliitika ja põhimõtted.

Bogdani ja Serafima ühine suur eesmärk: maksta kätte.
Maksta kätte vahendeid valimata.
Kui nüüd nende valikute peale mõelda.
Täiskasvanute mängud, kus lapsi ära kasutatakse... ei meeldi mulle see.

"Serafima ja Bogdan"... nii on kirjanik raamatu pealkirjaks pannud.
Vahur Afanasjev.

Pildid raamatus olid  ka sellised ilmekad ja sisutihedad.
Kunstnik Peeter Allik.
...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar