Reede, 27. oktoober 2017

Mis teeb bussiga reisimise nauditavaks

...
Kui me eile plixiga Pärnu sõitsime, siis oli see ka nagu omamoodi seiklus. 
Kõik see kokku. 
Varajane ärkamine... kui muidu lapsel ju koolivaheaeg, ja maga, kaua tahad.

Mis sest, et väga kaua ei taha, juba kell 8 üleval. 
Või pool 9.
Või kell 9.

Aga sõidupäeval tuli ikka paar tunnikest varem tõusta... eriti mina, kes ma lükkasin nii mõnegi toimetuse hommikusse. Tuli pliidi alla näiteks.

Igatahes kell 7.40, kui buss saabus, olime juba tee ääres ootel, et siis tunnike hiljem rõõmsasti kohalikku pealinna saabuda.
Ilmselgelt oli see liiga vara, sest Pärnu bussi väljumiseni oli priskelt paar tundi aega.
Õnneks olen ma tuntud ajaviitja... st et pole probleemi. Niisama oodata ei kannata, aga alati ju leiab midagi, mida teha.

Istusime kesklinna kohvikus, mina lugesin läbi kohaliku kobrulehe viimased numbrid, väike sõbranje vaatas hommikusi multifilme.


Aeg lausa lendas, kibekähku poest läbi ja  bussijaama Pärnu bussile. No ja et ikka kähku toimetasime, jõudsime ka üht taaskasutuskeskust külastada ja veidi shopata.


Mis teeb bussiga reisimise nauditavaks?
Eks ikka igasugused seiklused... ja igasugused inimesed.

Bussijuht ka. Kui meie kohaliku bussi kohalik juht võiks vabalt kanda tiitlit maailma parim, siis suurte busside juhid on mitu kraadi kangemad. Või kangekaelsemad.
Aga see on ka mõistetav, sest bussisõidul valitsevad reeglid, reeglite rikkumine rikub päris kindlasti ka bussijuhi tuju.

Mina olen kahjuks teada tujurikkuja.

Nüüd ka. Ostsin bussijuhi käest pilet, andsin 10 eurot.
Ja siis hakkasin münte juurde otsima.
Siis andsin mündid bussijuhile... ja hakkasin paberraha bussijuhi käest tagasi sikutama.
Õnneks tema oli tugevam, sikutamise käigus meenus mulle tõsiasi, et ka kümnekas kuulub talle. Või vähemasti bussifirmale.
Üritasin asja naljaks pöörata, aga see ei tulnud vist hästi välja. Igatahes bussijuht rõõmsamat nägu ette ei mananud.
Et ta minu suhtes skeptiline oli, täpsustus juba järgmises peatuses. Kui buss liikuma hakkas ja mina üle bussi hõikasin: keegi veel jookseb.
Bussijuht sellest välja ei teinud.

Ühes järgmistest peatustest selgus, et bussijuht on kõigi jooksjate suhtes tõre.
Jälle üks meesterahvas jooksis. Õnneks jooksis ta peaaegu läbi ukse, igatahes buss peatus ja mees võeti peale.
Koos karmi noomitusega. Et kas kella ei tunne või?

Aga muidu oli bussijuht kena inimene ja korralik sõitja. Juba kell 1 olime Pärnus.

Kui autoga jõuame kohale paari tunniga (pluss tavapärane poevisiit), siis bussireis kestis umbes-täpselt 5 tundi. Ja sisse mahtus 3 poodi ja üks kohvik.
Pole ka paha.

Tänane reis alles kestab ja esialgu pole rääkida muust, et kell 7 hakkas buss Tallinna poole liikuma. Natuke häirib, et keegi kuskil läheduses vorstileivaga maiustab (lõhn reedab) ja et eesistuv naaber oma tooli seljatoe mu põlvedele toetas. Ma ei saaks öelda, et mul eriti mugav on. Vastutasuks üritan ta magamist aeg ajalt elustada... teen põlvedega mõned tõukavad liigutused. Lootuses, et tal tekib tunne, nagu keegi elab tal seljas.

Aga muidu ma naudin reisimist.

Igasugused väikesed ebamugavused annavad ainult vürtsi juurde.
...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar