kolmapäev, 20. august 2014

Viiest neli

...
Olen jätnud unarusse oma 100 head asja.
Nad on jätkuvalt olemas.
Eilsest (?) lehest lugesin, et õige oleks igaõhtuselt üles kirjutada 5 head asja, mis päevast meelde on jäänud.

Siis oleks mul kuu ajaga teema täis, pigem tiksun vanas vaimus edasi.

Vajalikud vihmapausid.

Viiest neli.

Ühel õhtul sadas nii, et polnud isu ratast välja tõsta.

Aga muidu oli mõnus.
Sõita.
Ilus oli ka.

Esimesel õhtul oli udu.



Teisel õhtul imelised värvid.


 Kolmandal õhtul toredad kohtumised.

 
Neljas õhtu oli nii, et vihma sadas lakkamatult.  
Rattasõit siiski toimus, tegin selle ära oma öises unenäos. Ikka tuttav ring, koduküla ja naaberkülad. Korraga oli tuisk, mööda kohalikku maanteed kulges äkki hangedesse mattunud raudtee, rong lumekuhjas kinni. Koos osalisega asusime appi, ja kui rong lõpuks liikuma pääses ja ära sõitis, oli minu ratas kadunud.

Et ära hoida öiseid painajalikke unenägusid, oli eile kindel otsus, et sadagu või lund, mina lähen. Aga taevataat oli minu poolt ja andis ühe kuiva tunnikese, et ma oma tavalisel ajal saaks sõidu sõidetud.
Koju kihutasin võidu vihmapilvega, tema tuli küll vastassuunast, aga kohale jõudsime enam-vähem üheaegselt. 
Mina ikka natuke enne!

Viies õhtu siis, kohalik veesilm. 
Märk, et suvesoe on juba läbi, ei ühtegi hingelist.


Teemasse 100 head asja.
Kahekümne seitsmes.
Vihmaste päevade vihmapausid.
...

3 kommentaari:

  1. Väga toredad on need Su 100 hea asja postitused. Huvitav lugeda. Ja enamasti ka väga kaunid fotod.

    Minu jaoks on see aga omamoodi läbikäidud etapp. Nimelt kirjutasin 1. jaanuaril 2009 oma Sulekese blogisse iseendale ja teistele soovituse kirjutada igal õhtul oma päevikusse, märkmikusse või blogisse üles selle päeva rõõmsad hetked...
    Nii saab aasta jooksul kokku 365 rõõmu.

    http://suleke.blogspot.com/2009/01/365-rmu.html

    Ise kirjutasin niimoodi lühidalt oma ühte (kinnisesse) blogisse viis aastat, tänavu jätsin pooleli. Hea on tagantjärele seda omamoodi päevikut lugeda.

    VastaKustuta
  2. Paljudel asjadel ongi tagantjärgi suurem väärtus...
    Kunagi oli mul Toidutares blogi, aga ühel heal päeval oli see lihtsalt kadunud. Õnneks oli mul enamus postitusi arvutisse ka tõstetud, mingi pool aastat on kadunud ajavahemikust 2005-2014... ja sellest tunnen kohe puudust :)
    Nagu olemata aeg :)
    ...
    Aitäh lingi eest!

    VastaKustuta