pühapäev, 8. märts 2009

Fotojaht: naine (minevikust)

...

Minu lapse- ja noorpõlves seda mälestusmärki ei olnud. Oli vaid alus, kohalikud olid mälestuskivi kuskil metsas maasse matnud, et nõukogude võimul selle purustamist takistada.

Aga alles jäänud alusel põles sageli küünal… 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel.

...

Aastaid hiljem, kui toimus Vabadussõja-aegsete mälestusmärkide taastamine, käidi ja otsiti seda peidetut, aga tulemusteta, ja nii püstitati-avati-pühitseti 1991. aasta 5. jaanuaril uus, võimalikult sarnane eelmisele, 1932. aastal püstitatud mälestusmärgile.

Tänane foto

...

Salme Kesler

29. jaanuar 1900-5. jaanuar 1919

See tüdruk ei saanudki kunagi vanaks elada. Ta hukkus punaste käe läbi pisut enne oma 19ndat sünnipäeva.

Aasta siis oli 1919. Käis Vabadussõda.

...

Kes siis oli Salme Kesler?

Lühikest aega kohalikus koolis õpetaja.

Vähese ajaga oli ta suutnud külarahva südameid võita. Tema surm oli suureks šokiks nii koolilastele kui tema vanematele.

...

Hukkumise kohta räägiti erinevaid lugusid.

Mulle tuttavam oli selline:

Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»

Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha.

Hilisematest ajakirjanduses ilmunud artiklitest pärineb info, nagu oleks Salme Kesler vedanud hobusega Eesti väele inimeste annetusi, või et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, või et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

...

Tema surmast kirjutati ka tolleaegses ajakirjanduses.

...

4. septembril 1932 asusid Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Risti osakonna noored Salme Kesleri arvatavale hukkamispaigale rajama mälestussammast ja paigutasid nurgakivi.
Ausammas avati oktoobris.


Naine minevikust... sel aastal möödus Salme Kesleri surmast 90 aastat.

Hiljuti tähistasime Eesti Vabariigi 91. sünnipäeva.

...

5 kommentaari:

  1. meie postkastitee (ligi 2 km) viis sealt mööda ja tihti sai elupuude varjus pingil jalgu kõlgutatud ja pikale retkele kaasa võetud võileiba söödud. õpetaja lugu teadsime,aga see, kui nooreks ta jäi, jõudis märksa hiljem kohale. mäletan, et plaanisin oma ~ kümneaastase aruga kunagi platsi korda teha, uue alusega, kus kõrge valgest marmorist lenini kuju. kuldsete kirjadega ja puha. ja loomulikult igavene tuli. tundus väga geniaalne mõte.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne8/3/09 07:53

    Ajaloolised naised sul :)

    VastaKustuta
  3. Väga huvitav lugemine.

    VastaKustuta
  4. Ilus... Kurb.. Ja naistepäeva puhul ülihea meenutus, kuidas sõda on jõhker ja vastik /hmm, Värav naiste maale tuleb meelde/ ja kuidas naised on kuraažikad ja kindlad nagu mehed, samuti valmis inimlikkuse eest eluga riskima. Aitäh piltide ja loo eest.

    VastaKustuta
  5. sugava mottega naiseteema lahendus

    VastaKustuta