1944. aastal läks minu vanavanaema (vanaema-Olga) läbi Soome Rootsi. Tema oli küll lihtne rannanaine, aga eluraskustes karastunud.
Lesk aastast 1918, 10 lapse ema.
Sündinud 1878. aastal, oli ta juba 65, kui tuli teha raske valik – kas jääda üksi kodutallu, tulevik tundmatu, või minna koos lastega, kes oma äraminekuotsuse olid teinud. Ainult minu vanaema, üks tema kuuest tütrest, jäi oma perega Eestisse.
Otsustada oli vanaema-Olgal ehk lihtsam, et ühe poja naine oma lastega elas Soomes (poeg ise surnud), teine poeg teadis ja tundis Soome olusid hästi… nagu paljud rannakülast, kes Soomega vaikselt (sala)kaubandust arendasid.
Ma ei tea, milline oli tema pass sõjakeerises Eestist lahkumisel, aga Soomes välja antud ajutisest dokumendist on mul koopia olemas.
Üleminemise korraldas poeg Volli, mindi nagu rannarahvas ikka läks, väikese kaluripaadiga, 1944. aasta veebruaris, pärast seda, kui rannaküla sõjapiirkonnaks oli kuulutatud.
Ma ei tea, kaua Soomes peatuti, sealgi ei olnud ohutu, sest osa Soome aladest olid venelaste kontrolli all. Ajutine dokument on välja antud aprillis, võimalik, et peale seda varsti sõidetigi Rootsi edasi. Soome korraldas põgenike saatmise rongiga.
Oma ülejäänud elu elas vanavanaema Rootsis tütar Hirlanda (Landa) peres.
Kui mõelda ütlemisele, et aastad üle 80, need on armust antud, siis sai vanaemake seda armu ligi 10 aasta jagu ja suri 1968. aasta jaanuaris, olles 89 aastane.
Mina oma vanavanaema ei näinud.
Uskumatu, et kunagi elasin riigis, mis oli ümbritsetud okastraadiga. Piirivalvega, kes kõndis 2 korda ööpäevas piki rannajoont ja kontrollis merepiiri ning valvas piiripunktides, kus kontrolliti passi ja nõuti sissesõiduluba, kui Saaremaale või Loksalt kaugemale sõitsin.
Välisreisile minekust ma tol ajal ei osanud isegi unistada.
Aga minu vanaema Tiiuke käis Rootsis, käis juba 1966. aastal, nii et tema kohtus oma emaga (minu vanavanaemaga) peale pikka, kaks aastakümmet kestnud ootamist ja igatsemist.
Vanaema oli siis 56 aastane ja tema ema 87. Vanaema oli Rootsis kokku 3 kuud.
Kui ta (jälle läbi Soome) tagasi tuli, siis oli pool suguvõsa sadamas vastas ja ülejäänud pool ootas juba kodus. Seda prouat siis, kes sealt laeva pealt maha tüüris, kübaras ja impordis, oli raske ära tunda. Pärast tuli välja, et osa riideid, mis tal ümber oli, kuulus perele jagamiseks. Polnud ju lubatud rohkem tuua, kui isiklikud riided ja siis loetud arv kingitusi. Tema tuli mitme suure kohvriga ja isa imestab senini, kuidas tema ämmal õnnestus tolli tähelepanematust ära kasutada ja enamik sumadane oma vastutulnud sugulastele kontrollimatult kätte sokutada.
...
Minu ema käis Rootsis omakseid vaatamas koos minuga, aastal 1989. Ema oli siis 60. Tema tädid, need, kes olid tema jaoks olemas tema lapsepõlve-aja ning hilisematel keelu-aastatel läbi kirjavahetuste, olid juba surnud, nii nagu tema vanaemagi.
Tädide lapsed ja nende pered võtsid meid vastu.
Meiegi läksime Rootsi läbi Soome. Ega oluliselt teistmoodi polnudki võimalik, vist Moskvast lennukiga oleks ka saanud.
Viisa hankimist ma mäletan, seda ongi võimatu unustada. Rootsi konsulaat asus Leningradis ja Moskvas. Kõigepealt tuli Tallinnas taotlus sisse anda, ja kui välispass käes, siis viisa muretseda. Võtsin vabad päevad ja sõitsin, õhtul istusin rongi, hommikul olin Leningradis. Konsulaadi ukse taga lookles järjekord, soovijaid üle kogu N Liidu. Kohe sai selgeks, et ühe päevaga hakkama ei saa. Teadjamad jagasid teavet, et Moskvas asi kiirem ja lihtsam. Egas midagi, õhtul jälle rongi ja hommikuks Moskvas. Seal ma need viisad passi sain - 06.10.1989, emale ja endale. Õhtul jälle rongi ja hommikuks olin tagasi Tallinnas. Viisad käes, 3 ööd rongis ja tiir mööda Venemaad tehtud.
Edasi tuli hankida transiitviisa Soome ja vahetada valuuta. Sellega tegeles juba ema Tallinnas. Näen, et viisa on saadud 10.10.1989.
Valuutavahetusjärjekorrad pangas olid üüratud, juba liikus jutt, et vahetuskurss muutumas. Meie olime need viimased, kes 200 rubla vastu 2000 Rootsi krooni valuutat saime. Meie Rootsis olemise ajal läks valuuta ostmine 10 korda kallimaks.
...
Arvestades majanduslikku olukorda Nõukogude Liidus ja elu Eestis, oli meie reis nagu teise maailma sattumine. Saime seda elu nautida kaks nädalat.
Aga see on juba hoopis uus jutt.
Sul võiks tihemini vabu päevi olla :)
VastaKustutaVõiks jah... ja küllap seoses pangafondide kokkukuivamisega varsti ettepanek ka tehakse :P
VastaKustuta