Võõrad inimesed

 ...

Tulen mina linna-korterist tänavale, prügikotike näpu vahel. Kas bussipeatuses või poe ees ikka mingi prügikast on, kuhu need mõned tekkinud jäätmed visata.

Nii ma mõtlesin, aga siis näen, et tavaliselt lukustatud värav, mis suure maja konteinerit turvab, on avali. Tean, et korteris kuskil on võti ka, aga kui mul ärasõit ees, pole mõtet edasi-tagasi kõndimisega aega raisata.

Üks vanem härrasmees lohistas suvalisi jäätmeid, mis üldjuhul nagu remondile viitaks, just prügikasti poole. Soovisin jõudu ja küsisin, et kui sobib, ma viskan oma sodi ka sinnasamasse. Ikka sobib ju! Ja siis ma kuulsin pika jutu sellest, et korteris on remont, noored on liiga entusiastlikult elamist korrastama ja kujundama asunud, tänapäeva materjalid pole suuremad asi asjad, ja enne oli ikka parem. Kuulasin, küsisin, noogutasin... Isegi kõrvu jäänud kerge aktsent ei mõjunud väga ohtlikuna. 

Läksime lahku kui vanad tuttavad.

Eile, kui tahtsin surnuaiale begooniaid osta, üks sümpaatne meesterahvas oli sealse lähedase kaupluse juures platsil müümas. Lillede sortiment oli suur, mõni päris huvitava väljanägemisega, nii et olin sunnitud küsima, kas need on tõesti ka begooniad. Ilmselgelt ei saanud meesterahvas aru, mida ma teada tahan, ja ütles vene keeles, et kõige parema meelega räägiks ta lätit, aga kui ei sobi, siis ehk võiksime vene keeles vestelda. No siis me vestlesime, peamiselt lilledest. Ei mingit pinget õhus, täielik teineteisemõistmine. 

Meist said peaaegu et sõbrad.

Metsakalmistul, riisusin, istutasin, kastsin, korjasin prahi kokku. Ja siis läks must mööda noormees vanuses +/-20, ja ütles tere. Umbes nii nagu naabripoiss tervitab kõrvaltmaja mammit. Ütles veel, et see pump ei tööta, kui vett vaja, peab kaugemalt tooma. Tegelikult oligi naabripoiss, haud, mida tema hooldada, oli sealsamas kõrval. Hiljem liitus meiega ta kaaslane, veidi memmem memm kui mina. Üheskoos jõudsime mõttele, et see on hinge rahustav, kui hauad Jaanipäevaks kohendatud saavad. 

Toimetasime kõrvuti kui pikaajalised naabrid.

Jätkuks veel üks lugu alapealkirjaga "Hauad Jaanipäevaks korda". See oli päev varem ühel teise kandi kalmistul. Kui juba, siis kastaks lilled ka ära. Parasjagu oli pumba kallal askeldamas mees ja naine, kes tihedast pumpamisest hoolimata vett kätte ei saanud. Mul läks õnneks, kuuri all oli kastekann, mis poolest saati vett täis oli. Sain oma lilled kastetud ja jäi veel järgmiselegi. Kui kannu tagasi läksin viima, oli pumba juurde uus meeskodanik saabunud. Ta oli päris pahane, et ilma veeta jäi, ja veel. et surnuaias liivahunnikus pigem kruus on.  Kuulasin ja ütlesin ka sõna sekka. No näiteks seda, et Liiva kalmistul päris kena liiv oli, ja nad seal pakkusid teenust, et ise tulevad paigaldama. Võõras mees ütles, et tema on probleemidest kurtnud ühele tegusale poliitikule, kes küll ära pealinna on kolinud... seega kohalik mure pole enam tema mure. Kuulasin, küsisin, noogutasin. Kõik oli ju õige, mis ta rääkis. Läksime lahku kui vanad semud.

Mis ma tahan öelda?

Ei midagi olulist. 

Juhuslikud tähtsusetud kokkujuhtumised elust enesest.

...