Sõts, sõtse ja ajalibisemisromaanid

 ...

Ma tean (või pigem: arvan teadvat), et olen seda sõna läbi aegade valesti kasutanud, no et õest rääkides ütlen pigem sõtse, mitte sõsar. See on harjumus aegadest, kui ma veel koolis käisin. Tundus kuidagi keele- ja meelepärasem.

Aga Canadas elanud vanaema vend alustas oma kirja hoopis sõnadega Tere sisar. 

13.10.1956

Võtsin siis ette ja vaatasin, et mis on ja miks on.

Tuleb välja, et pole hullu midagi.

Õe kohta saabki öelda nii sõsar, sisar, sõts ja sõtse.

Sõtse tähenduses isa õde tundub väga võõrana. Selles mõttes, et nagu kasutamiskõlbmatu. Isa õde elas Saaremaal ja temast rääkides oleks väga imelik kasutada muud kui tädi Ilse.

Kui ma praegu mõtlen, siis mulle sobib kõige paremini variant, et sõtse on vanem õde ja sõts on noorem õde. Kuskilt keeleleheküljelt sellise võimaluse isegi leidsin. 

Õeraas kõlab ka kenasti.

Mul õeraas on minust ligi 5 aastat noorem.

Kuna seda must-valget fotot olen juba näidanud, 

andsin seekord natuke värvi juurde ;)

Õde iseenesest on natuke kahtlase väärtusega sõna. Kuidagi ebaõiglane, et vend ja vendlus vs õde ja õelus.

Seda õdede õelust kumab läbi kahes raamatus, mis ma mõne viimase päeva jooksul läbi lugesin. 

Vahemärkusena öeldes, ma ei saa aru, kuidas saab inimene lugeda ja samal ajal tavaelu elada? Ma kas ei saa enne hommikut magama... või siis enne keskpäeva üles (sest loen voodis)... või päev otsa midagi  muud kasulikku tehtud. Ma lihtsalt kogu aeg loen, kuni raamat on läbi.

Aga lugesin ma "Minu õde" (Michelle Adams) ja "Vihmaste ilmade õed" (Kate Hewitt). Lisaks sellele, et mõlemad raamatud rääkisid kahest õest, oli neis midagi veel, mis haakus. Natuke õelikku õelust; saladused, mis on muutnud neid haavatavaks; aastaid painanud mõte: mind ei ole tahetud. Kaks erinevat lugu, kohati päris valus lugemine. Mõlema raamatu puhul tundsin, et lõpp polnud päris see, mida mina ootasin. Aga haarav lugemine oli, ja nagu öeldud, midagi muud suurt nagu teha ei jõudnudki. Niisama pisut igapäevaelu, kui lugemises puhkepausi tegin.

Aga mis lugu on selle pealkirjas lubatud ajalibisemisromaaniga?

Eks see nüüd mingil määral mäng sõnadega on.

Võtsin selle Google tõlgitud lõigust, kui tundsin huvi nende kahe kirjaniku eluloo ja loomingu vastu. Google tõlgib lihtsalt kiiremini ja kuigi mitte alati õigesti, siis kindlasti paremini kui mina.

Ja ma olen absoluutselt nõus: lugesin, ja aeg libises märkamatult... kuigi aknast õue vaadates on tunne, et päevadele on juba pikkust juurde tulnud.

...