Elu viereb nindagu ernes

 ...

Täna juba kesknädal.

Vähe sellest, on kesknädala keskpäev. 

Tegin söögi valmis, siis sõin kõhu täis... ja siis kontrollisin, kas selline toit üldse olemas on.

Õnneks täitsa olemas! Leidsin Lia Virkuse retsepti* 2015. aasta Õhtulehest.

Kui nüüd tõtt tunnistada... mina nii ei teinud. Ja isegi toidule olin jõudnud ise nime anda. Herne-tatrahautis.

Mina sorteerisin eile poolikuid kuivainete pakke. Et teeks mõnele lõpu peale. 

Pooliku paki poolikud kollased herned panin hommikul likku, õhtul oma suurde punasesse ahjupotti ja koos pannil kuumutatud sibula ja riivitud porgandiga ahju, mis just  oma põhitöö oli lõpetanud. 

Kui pliidi alla tule tegin, hautasin tatra.

See kõik oli eile.

Täna hommikul pannil soojendasin. Natuke võid ja natuke õli, mõni lusikatäis tatart ja teist sama palju hernepajast, kaas peale ja natuke aega haudumiseks... täitsa söödav toit sai. 

Ja mis peamine, ma ei usu, et keegi teine sellist toitu söönud on ;) No kui, siis LV ise vast ka! 

Kaasale ei pakkunud, tema tatart ei fänna, tema saab hernesuppi. Mul puljong külmkapis täitsa olemas, isegi liha on sees.

...

*LV retsepti järgi valmistades oleks herned leotatud ja poolpehmeks keedetud, siis tatar juurde ja edasi hautada. Lõpuks lisada võis praetud sibul, soovi korral praetud koos peekoniga. Nimeks herne-tatrapuder röstsibulaga. 

Kah sobiv, aga mul oli ahjus lihtsam. 

...