Uus hobi

 ...

Kõigepealt peab jutuga minu moodi ikka kaugemalt alustama. 

Sissejuhatuseks või miskiks selliseks.

Et siis räägiks vanadest hobidest.

Mina olen see, kes, odav fotokas taskupõhjas, suvalisi klõpse teeb. Ma isegi ei oska ette kujutada, kui palju mul neid igasugu pilte kokku on. Parem ei hakka arvutama, mis sest, et mulle numbrid meeldivad. Suured numbrid meeldivad mulle lihtsalt oluliselt vähem kui niisama numbrid.

Aga tänu sellele suurele kogusele on mul a) mõni õnnestunud võte, b) mõni ajalooline võte, c) mõni koomiline võte, d) mõni sensatsiooniline võte. 

Aga ma ei eksponeeri neid!

Kõige meelsamini näitan ma igapäevapilte.

Ja kui ikka ilus pilt on, eks ma siis näitan ka, õnneks hajub ta halli massi ja ei torka üleliia silma.

Ühe ajaloolise foto ma siia panen. Käisime Ritaga kevadel Stockholmi Kuninglikus Ooperiteatris. Loomulikult oli mul fotokas taskupõhjas (või nagu järgmises lõigus selgub, siis kotipõhjas).

20.05.2023

Teine vana, hetkel veidi unarusse jäänud hobi, on kaudselt seotud eelmise fotoga. Enne Rootsi-reisi tegin endale pisikese hoiukoti. Ikka selleks, et kokku hoida: fotokas, rahakott, mobiil jm pudi-padi. 

Kokku hoida on tegelikult ka täitsa tore! 

Koti tegin ka kokkuhoidlikult, lippidest-lappidest, mida pole raatsinud ära visata.

28.06.2023

Rohkem käsitöö-projekte mul sellest aastast isegi ei meenu. Aga pole hullu, küll jõuab ;) Hobi iseenesest on ikka väga vana.

Aga nüüd, teema juurde. Et uus hobi. Kui tõde tunnistada, ega see nii väga uus polegi, aga ma enne lihtsalt ei teadnud, et see just hobi on.

Enne oli lihtsalt kohustus. 

Teatavasti on meie eluhoone siia platsile kerkinud 30+ aastat tagasi. 

Kaasa ütles, et tema teab, 50+ aastat tagasi oli samas kohas sigala*. Selline loomasõbralik, sigadele oli õues käimiseks isegi aiad rajatud. 

Kuskil 70ndate alguseks oli aga plats puhtaks lükatud, ei sigalat, ei loomade puhkeplatsi. Ega ma nüüd ei tea, kas sigala ajast, või hoopis varasematest või hilisematest aastakümnetest, aga koostöös muti ja mullahunnikutega tuleb maapõuest pidevalt päevavalgele klaasikilde. Olen kogu teadliku siineluaja kilde korjanud.

Aga ma pole neid kogunud.

Alles paar suve olen klaaspurki kasutanud ja killud sinna pannud.

Ausõna, ma ei teadnud enne, et see mu uus hobi on... kuni Stockholmis, kui grupiga vanalinnas kõndisime, nägin kivide vahel üht kildu. Selline tavaline värviline klaasitükk.

Esimene mõte oli, et korjan üles. Aga ma ei tahtnud miski imelik olla, nii see jäi. 

Nüüd, kui õue pealt uue klaasikillu olen leidnud, iga kord tuleb meelde, et see seal Stockholmis on just mu kogus puudu. Ja kas mul raske oleks olnud...

Ühel hetkel saingi aru, et sellest on mu hobi kujunenud.

Klaasikillukollektsioon.

Ilus ju ;)

Aga õues ma lastel paljajalu eriti olla ei soovita. 

Vähemasti mitte mutimullahunnikutes surfata.

*Sel nädalal saab Vikerraadiost kuulata katkendeid "Loomade farmi" autori biograafiast.

...