Mõni pea on hea

...

Kanapea

Tainapea

Pudrupea

Need pead küll head ei ole! Õnneks igapäevaelus vist eriti kasutusel ka mitte.

Kuulsin mingi aeg tagasi Vikerhommiku keeleminutites lugu pea-lõpulistest liitsõnadest. Et eestlastel on selliseid sõnu üle 160. 

Põmmpea, põhupea, jahupea, kõlupea... kõlab vägagi kiusamisena. Ometi on nad olemas ja päris võõrana ei tundu. Sõnad siis.

Midagi väärikamat ka... hallpead austa, kulupead kummarda.  Aga ega seegi tänapäeval eriline tarkus pole. Tarkpäid jagub niigi, jõuad sa kõiki kummardada.

Kavalpead ja kukepea on ka need vähesed positiivsuse poole pead. Seapea, kui tahad sülti keeta, ja sasipea, kui vahest peeglisse vaatad. 

Sõnadega on tore mängida ja uusi sõnu avastada. Olen neid isegi kokku klopsinud, kas nad just alati uued on saanud, vahet pole.

Aga ühe vahva omanäolise liitsõna leidsin küll. 

Initsiaalikaimud. Ei ole minu leiutatud, lihtsalt leidsin. Sisu on ju huvitav!

Kuigi minu initsiaalid tuletavad kõigepealt meelde üht karmi aega minevikust, kus valitsev partei kamandas põhimõttel keelan, käsen, poon ja lasen. 

Initsiaalikaim on pigem president Konstantin Päts, kelle pea nüüd Estonia juures vaatamiseks ja mäletamiseks.

Hästi suur pea!

Suurpea... kes siis Suurpead ei tea!

Kui suvilasse sõidame, siis Suurpea jääb tee äärde. Vanasti oli seal piirivalvepunkt. Nõuka-ajal tulid liinibussi relvastatud sõdurid ja kontrollisid dokumente. Kas sissekirjutus passis või luba piiritsooni sisenemiseks olemas. Alles siis, kui kõik sobis, sai buss edasi sõita. 

Lõpp-peatus oli Pärispea.

Ongi ring täis ja mina oma jutuga jälle igasuguste peade juures tagasi.

Pärispea kõlab kõige paremini ;) 

16.07.2019

...