Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.

7. august

Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 

 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.

Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.

...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.

Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.

Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 

Kuni oligi aeg rongile minna.

...