Mitte keegi mind ei usu

...

Kui nüüd aus olla, siis kõige vähem uskusin ma ise.

No et ma karu nägin.

Aga kui ma teistele rääkisin ja järjest ja järjest keegi mind ei uskunud, siis järjest ja järjest hakkasin ma ise uskuma.

No et see ikka oli karu, keda ma nägin.

Kui nüüd kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis eile kell 9 paiku läksin ma õue kõndima.

Tundus, et tuleb meeleolukas loojang.

Fotokas on mul alati taskus.

9,5 x 5,5 x 2,5.

Märk sellest, et ongi pisike.

Loojang oli tõesti kaunis, mõnest kandist punane, teisest lilla ja kolmas kant kullakarva.

No ja siis hakkasin ma ringiga koju tagasi jõudma, loetud minutid enne kümmet.

Jupike maad veel käia, just metsavahetee.

Ja siis läks keegi rahulikul sammul üle tee.

Päris kaugel oli.
Pimedaks kippus ka.

Niipalju sain aru, et loom oli suur. Kui suur... tont seda teab.

Proovisin küll fotokaga pildile saada, aga see ei käinud nii kähku. Loom küll suht jalutas ja hetkeks isegi seisatas teeseraval, nagu vaatas minu poole... aga siis tuli kaugemalt auto ja loom kadus puude vahele.

Kõik, kes pilti näinud, raputavad pead ;)

Kuidas ma nüüd siis tõestan, et see oli karu!

Peaks sõbrantsile helistama, tema kindlasti usub mind.
Tema on korduvalt küsinud, kas olen omale juba kaitsevahendi muretsenud.
Gaasipihusti.

Kui ma niiviisi mööda padrikuid kolan.
...