Kunagi nägin ühest koduaknast ühte metsatukka ja teisest aknast teist. Ja kui veel end toast välja viitsisin ajada, võisin kõige lähemasse metsaserva sukelduda ja saja sammu pärast olin tõelises ürgmetsas.
See oli kunagi.
Nüüd parem ei vaata aknast välja.
Ja kui kümme sammu metsaservast edasi astun, saan selgelt aru, et metsa enam ei olegi, ongi ainult serv.
Serva taga on tõeline mülgas.
Täna tegin tuuri teisele poole teed, no nii kümme minutit kaugemale ehk.
Et vaatan, kas tõesti enam kuskil üldse enam mingit ürgvana metsa ei ole.
Oli. Veel oli.
Mitte ehk nii ürgne kui see saja sammu kaugune ürgmets, mida enam ei ole.
Antagu pikka iga metsale, kus täna kolatud sai.
...
RMK inimesena ma ütleksin, et lausa karjub hooldusraie järele.
VastaKustutaOk, see oli nüüd rumal nali.Tegelikult mu sisemus nutab. Mu enda kodumetsad on samuti maatasa võetud. Ja rohkem veel hämmastab mind, et sinna tekkinud mülkasse tahetakse maju ehitada. Mitte kaasaegseid, päikese-ja maaküttega, murukatuse ja kogukonnaaaiaga. Aga tavalisi. Koledaid.
seal elas väga palju usse. Ma ei tea, kas nad leiavad endale uued kodud. Jänesed ja rebased lippavad nagunii juba linnavahel.
Pilte vaadates ütleks ma sedasama... mis puudutab hooldusraiet :)
VastaKustutaAga ma nautisin eile seda metsa, poolteist tundi, ja ma ei saanud aru ka, kuidas aeg kadus.
Vanasti oli olemas sõna harvendusraie. Majanduslikult pole see tõenäoliselt eriti tasuv, samas metsaomanikud vananevad ja peavad teenust ostma. Ja nii see läheb...
Kusjuures, nii mõnelgi pisarat-silma-tooval raiesmikul on 5-6 aastaga kenad noored männikud peale kasvanud, puud kenasti reas kui lasteaialapsed. Parem ikka kui mudamülgas.
Ehk aeg parandab haavad... ja mülkad.
Kõige rohkem teevadki haiget kodumetsad.