Kas sina olid ketis?

...

Mina olin.
Balti ketis.

See ei olnud lihtne kett, meie kett oli nii tihe, et oli kohe mitmekordne. 

Me ei jõudnud bussiga sinna, kuhu plaan ette nägi.  Palju just puudu ei jäänud, loodan, et kett suutis nii palju end nihutada, et lüngad täidetud said. 

Me jõudsime täpselt selle käänakuni, kus oli võimalik ketiga liituda.
Kui kell sai seitse.

Mäletamisega on nii, et on nagu on.
Pigem vähem kui rohkem.

Seda, et bussiga läksime, seda ma pigem nagu tean. Aga kaasa mäletas, tema mäletas neid ummikuid, mis teel, ja seda, et KETE buss pressis mööda ja seal tuttavad lehvitasid rõõmsasti (ja kahjurõõmsasti) ning vehkisid lippudega.

Veel mäletab tema, et minemine ei olnud planeeritud, esimees oli hommikul öelnud, et kes tahab, saab minna, tööpäev lühendatud ja buss viib.
Nii et kõik tuli väga äkki.

Ka see oli juhuslikult nii, et laps1 oli sel ajal oma vanaema juures Tallinnas.

Ema, kes ise EW-aegne laps, elas täie hingega kaasa kõigile muutustele ja ootustele, mis 80ndate lõpus tasapisi arenesid.
Loomulikult võttis ta lapselapse (13) kaasa ja läks, et olla üks lüli ketis.
Kaks lüli siis.
Balti ketis.
Kaarli kiriku juures.

Eile helistas S ja suht-juhuslikult ma küsisin temalt, et kas tema oli Balti ketis.
Ei no kus.
Tema oli lastega maal.
Tütreke oli vist kahe aastane.

Aga mis huvitav, laps4 (10 kuud vana) oli ka tema hoida.

Ok ok, laps4 ei ole minu laps, aga too aeg olid nad suhteliselt üks punt.
Vanaema neli lapselast.

Küsisn Fb-s laps4 käest, kas tema mäletab, kus tema oli, kui toimus Balti kett. Varsti sain aru, et loll küsimus, mida üks 10 kuu vanune laps Balti ketist teab!
Pigem oleks sobinud küsimus: kas oled kuulnud.

Laps4 ei suutnud meenutada. Aga ta oletas, et kindlasti on sellest kodus räägitud, ja korduvalt.

Küsisin siis lapse emalt... ja üllatus-üllatus. Tema ei mäletanud. Kaalus variante sinna-siia, aga õiget vastust välja ei mõelnud.
Et laps4 oli meie lapsepõlvemaal, sugulaste hoida, istus laua ääres koos väikese sugulasega ja õngitses supi seest porgandid välja.

Nüüd siis teab.

Laps2 (7) ja laps3 (6) mäletasid mõlemad, kus nemad olid.
Nemad olid Türil, rahvast oli palju ja kett oli tihe.
Rohkem detaile ma neilt eriti välja meelitada ei suutnud.

Aga vähemalt mäletavad. Mina näiteks ei mäletanud, et laps kaasas oli.

Siis küsisin sugulaselt-sõbrannalt.
Et kas tema mäletab.

Mäletas-mäletas.
Nemad lastega olid ketis, koht Türil oli enam-vähem sama mis meilgi.

R mäletas veel, et pärast oli laululaval kontsert, aga kuna nemad (ja meie ka) seda ei teadnud, siis me ei läinud.
Nemad istusid Türi-vanaema juures ja tegid aega parajaks. Et kui liiklus taastub, saavad hakata kodu poole sõitma.
Mina olevat tulnud sinna, üks väike tüdruk käe otsas. Lapsel oli kempsu häda olnud, ja mul ju tuttav kemps. R oli veel küsinud, et kes tüdruk on, aga mina ei olnud teadnud!
Lihtsalt üks tüdruk, kellel häda!

Ise ma ei mäleta sellest küll midagi.

No ja kui me tookord kõik sealt, kes kust, liikuma hakkasime, lõppes ka kontsert... ja loomulikult olid ummikud jälle täies võimsuses.

Laps1 mäletas ka ummikuid.
Tallinnas.
Ja seda, et bussid ei käinud, nemad läksid jala Tõnismäele.
Kett oli sealgi mitmekihiline.

Täna raadios küsiti, et kas oli hirmu.

Kui loogiliselt mõelda, siis tõenäoliselt mitte.
Meil olid lapsed kaasas, ju siis ei olnud hirmu.

Isegi ema julges lapselapsega ketis olla.

Kaks aastat hiljem kartis ta küll.

Oma märkmikku on ema kirjutanud.

August 1991.

Rahutu öö. Augustiputš. Mure poiste pärast.

...