Märka mind!

...

Ükshommik oli ikka täielik paanika. Kõigepealt kuulsin kõrvaltoast kõva kisa, muidu olen häälekuse suhtes suhteliselt tuim, mul endal ka päris vali hääl, aga sedapuhku sööstsin sündmuspaigale. Siiski hilinemisega, sest rebane, keda valjuhäälselt eemale peletati, oli juba läinud. 

Et siis end graatsiliselt köögi akna all näidata. 

Märka mind!

Mina muidugi ei leidnud fotokat nii kiiresti üles, ja kuna rebane tundus tõeliselt ohtlik olema (miks muidu kaasa trepile tormas, kus siis jätkuvalt ja ka tulemuslikult reinuvaderi lahkumist nõudis), jäigi pilt tegemata.

Veidi olin solvunud, aga kah asi. Ennegi õige moment maha magatud või meeleolukas asi nägemata jäänud. 

Pildistamisest rääkimata.

See oli hommikul.

Aga sisetunne pani tegutsema.

Õhtuks oli mul rebane pildile püütud. Tõsi küll, vahemaa oli kordades suurem kui aknataguses paigutuses. Aga vahet pole.

16.10.2018

Ma oleks saanud põtra ka pildistada, kui ma veidike käbedam oleks olnud. Temaga saime metsas kokku. Erinevalt rebasest, kellega oma 10 minutit pilkudega suhtes olime, tegi põder vägagi kiiresti sääred. Mis on ka loogiline, kui arvestada tema säärte pikkust ja meie vahemaa lühidust.

Sõbrants küsis, kas ma ise ei pistnud jooksu. Eiei, mina jooksen ainult põdrakärbeste eest. Õnneks on nemad vist juba talveunes, enam ei ründa.

Mitte et ma sellest puudust tunneks.

Aga muidu, pildistajate hulk suguvõsas suureneb. Lapselaps sai konkursil ära märgitud. Alles paar kuud koolilaps, aga juba nii tegus. Lapsevanematel polnud asjast aimugi, kuni õpetaja helistas ja ütles, et saab minna auhinda vastu võtma. Nemad olid klassiga pildistanud, õpetaja oli osa pilte konkursile saatnud, ja Pärtel sai nooremas vanusegrupis eripreemia.

Igavesti äge ju!

"Märka mind!" ... polegi ju lihtne märgata!

Pärtli pilt

Mulle andis hoopis Sexy Rexy märku.

Märka mind!

Roos selline... no kuidas saab, et ei märka!

16.oktoober... Sirje nimepäev. 

Käisin külas.
Juhuslikult.
Nimepäev polnud siis meeles.

Sexy Rexy ilutses kasvuhoones.
...