Elusügise rõõmud

...

Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 

Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 

Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.

Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.

...

Ja siis see leht.

Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.

...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 

Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.

Nii ta on. 

Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.

...
Varjatud märguanded.

Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...