Lihtsalt läks

...

10 päeva tagasi läks Arvi haiglasse. 

Lihtsalt läks. 

Mitte niisama haiglasse. Õendusabi osakonda läks. 

Et veidike meditsiinilist kontrolli ja tuge saada.  

Lihtsalt... oli võimalus ja läks. 

Paar päeva hiljem helistati omastele ja öeldi.

Et läks. 

Igavikuteele.

Lihtsalt läks.

Me pole selleks kunagi valmis... kuigi peaksime olema. Alati valmis. 

Et aeg, mis antud, on otsa saanud.

Onudest kõige vanem, oli 17, kui mina sündisin.

Kui nüüd mõelda kümmekond esimest asja, mis meelde tuleb.

Tänu temale on minu jaoks läbi aja olnud oluline aastaarv 1936.

Tema sünd oli tema vanematele suur rõõm, ikka esimene poeg.

1937

Vanaisa andis oma raadiotehasele poja nime.

Oma sünni kuu ja päeva kohta arvas onu, et see on läbi aegade väga tormiline ja traagiline olnud: ENSV teke, tuumapomm, augustitorm.

Pikk ajajärk tema elus oli seotud ajakirjanduse ja raadioga... ja mitte ainult seos raadiotehasega. Hoopis saateid seadnud ja kuuldemänge toimetanud.

Lapsena olin kui takjas ja tüütasin teda sõnadega: onju, onju, onju. Suur asi oli, kui vastuseks nõusoleku sain.

1957

1991. aastal olime koos Rootsis, täpsemalt: kui meie Rootsi jõudsime, hakkasid nemad Mallega tagasi Eestisse tulema. Aga koos olemise ja koos nautimise aega oli ka.

Tema 70. sünnipäeval sündis meie perre esimene tüdruk-lapselaps (poiss-lapselaps oli juba olemas).

Mul on temast vähe pilte, sest pikk periood tema elus oli fotoaparaat just tema käes. Tänu sellele on mul aga teatud eluetapist hulk kvaliteetseid fotosid.

Ja hiljem sain ma omale tema aparaadi "Fed".

Arvi oli meie pulmas fotograaf.

Aga 12 aastat enne seda sain mina osa nende pulmapeost.

Hoolimata kinnitusest, et mälu on viletsaks jäänud, leidus tal igal koosviibimisel ikka mõni anekdoot või nali elust enesest.

2012

Mul jäi talt üks küsimus küsimata. Et kas see pilt ikka on vanaisa autost EW ajal.

Aga kindlasti mitte ainult see küsimus.

Kas tõesti nii lihtne see ongi?

Arvi-Ülo.

Et oli... ja enam ei ole.
...