...
Jõulueelsed kirjad.
Sobivad nii hästi praegusesse aastalõpu aega.
17. detsember 1948 Tudulinnas
"Värsket lund, pehmet lund sajab juba päev läbi. Kraadi 4-5 on külma ka, on päris kena talve ilm. Nädala pärast on siis jõulud. Kas Sulle jõuluvana ka tuleb? Eks ikka, aga vitsakimbuga, oled ju üleannetu tüdruk. Aga tead, kui vitsakimbu saad, siis seo nööriga kokku, saad luua, pole turult vaja tooma minna. Meie Luise loeb teises toas, ehk jõuluvana juhtub mööda minema ja vaatab aknast, näeb, kui tragi tüdruk meil on, ega ta meid ei unusta. Sinul on halvem lugu, elad teisel korral, loe nii, et silmad on punased nii kui kodujänesel, jõuluvanasid patseerib tänaval terve kari, aga ükski ei näe, et teisel korral on üks tragi tütarlaps, kes hoolega loeb. ... Häid jõulupühi Sinule ja kõigile teistele kodakondsetele ja head uut aastat samuti kõigile. Soovime mina ja meie kõik. Mango ehk Kangu, kuidas soovite."
21. detsember 1950
"Minu muti tuli linnast ja rääkis, et Tutu on haige. ... Nagu kõik viimased kirjad, nii ka see saab kirjutatud generaatori saatemuusika taustal. Kahju, et ma ei oska seda viisi üles kirjutada, ehkki ta on väga monotoonne.
Täna oli jälle üle hulga aja näha päikest, mida pole juba kaua kaua olnud. Õhtul näitas kraad juba 5 pügalat alla nulli, hommikuks on kindlasti kümme. Taevas on momendil täiesti selge ja kuuketas näib valitsevat kogu taevalaotust, sest tähed on tõmbunud hoopis kahvatuks. silla käsipuud on kui pärlitega üle külvatud sätendades elektrilampide ja kuu valgusel meenutades jõulukuuske säravate ehetega.
Mõtle Tutu, varsti ongi jõulud. Kuidas neid oodati, kuidas nende vastu säeti ja valmistati. Ka nüüd püütakse veel kuidagi esile tuua mingisugust jõulurõõmu, kuid see pole enam see, see on midagi, midagi hoopis muud, nagu mask, mille taga peitub igapäevane argipäeva elu. Ma olen solvunud, kui keegi julgeb mulle jõulu esimesel pühal soovida häid pühi. Need ei ole jõulud vaid mälestus jõuludest. Kas tuleb veel kunagi tõelisi jõulusid?"
Mango kirjades on näha, kui tihedasti on ta elu, töö ja mõtted seotud uue elektrijaamaga. Selle kohta lõik ühest varasemast kirjast.
8.11.1950
"Istun oma järjekordsel valvekorral, olen ju nüüd Tudulinna elektrijaama valvekorra montöör. Meid on siin kokku kolm, oleme 24 tundi valves ja 48 vaba. Nüüd aga minu sõber Kalev sõitis mõneks päevaks linna, nüüd valva selle eest ka. ... Kiri sinult oli kui päikese kiir läbi pilve, pilve, mis äsja kattis kogu taeva, sest lugesin enne "Noorte Häälest" ühe sulenärija artiklit ja koostasin selle peale ühe matemaatilise võrrandi, kus üks ajakirjanik = viis küla eite.
Loodan Tutu et sa ei usu seda loba, mis seal kirjutatud, selles jutus on tõde nii umbes 0,1%, 99,9% on vale, ja mis veel hullem, on segatud laimuga, see pole kriitika, see on laim. ... Muide, nüüd sina jääd arvamisele, et ma tahan, et mind ja meie taati ja teisi, et meid oleks ülistatud, ei, seda ära siiski mõtle. Mingu need loorberid sinna, kus neid vajatakse. Mina ja meie poisid seda ei vaja, kuid poriga pilduda me endid ka ei lase."
1953. aasta märtsis on aga elu uue suuna võtnud.
"Mina elan nüüd Tudus, töötan Metsapunktis mehaanikuna. Momendil olen vaba. Tegin laupäeva puhul natuke perenaise virtsahvti, pesin põrandat jne. Sellest võid järeldada, et olen ikka veel vaba, st ei oma naist. Elame siin ühe teise Tudulinna poisiga ühes. Homme sõidame rajooni isetegevuse ülevaatusele. Mina olen laulumees. Möödunud pühapäeval käisin kodus. Sääl ka kõik vana viisi. ... ps Saadan veel ühe pildi. Vaata, kas tunned vana Julk-Jürit ja paksu Tõnissoni."
Lisatud lause lõpus vihjab ehk teatritegemisele? Pilti ma igatahes ei leidnud. Ja ei mäleta ka, et mingit teemasse sobivat kunagi näinud oleks.
Ühe teise pildi leidsin.
1953
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar