Ära mine torkima!

...

Täna käisime Tallinnas. 

Mulle anti paar-kolm tundi vaba aega... mis sai täiega ära kasutatud. Loomulikult ma nautisin. 

Isegi ilm, mis autojuhile õudne võis tunduda, pakkus mulle naudingut. 

No ja sõbrantsiga Grenkas kohvitamas. Kvaliteetaeg!

Kuna mul üks projekt katsetusel (lapitöö!), näppisin Humanas oma tunnikese kõiksugu tooteid. Et sobivat materjali leida. 

Seal stangede vahel liikudes jäi üks kampsun silma. Mitte et midagi erilist oleks, aga vedeles maas.

Mõtlesin, et olen kena inimene, korjan üles, sätin riidepuule ja rippuma.

Samal hetkel helises mu telefon.

Võtsin kõne vastu, nojah, telefoninumber, mida küsiti, oli mul täitsa olemas. Kampsuni viskasin stangele, numbri otsisin üles. Toksisin sõnumitesse... ja siis tuli üks range tädi.

Meil siin ei tohi pildistada, kui vaja, minge proovikabiini.

Telefon, teadagi, on mul täielik luts. Temaga pole eluilmaski ühtki pilti tehtud.

Vaatasin jahmunult tädi poole.  Naeratasin ja vabandasin. Ja ütlesin, et ilmselgelt ei tee ma midagi sellist, mis teie kaupluses keelatud võiks olla. 

Tädi porises, aga läks ära.

Mina saatsin sõnumi ära.

Siis panin kampsuni puu peale. 

Ja südamesse ei võtnud... vana tõde ju, et ükski heategu ei jää karistamata.

Vaba aja lõpus läksin Magdaleenasse. Kaasa veel vaba ei olnud, jäin ootama. 

Ootama ja vaatama.

Igasuguseid inimesi oli. Miskipärast jäi silma üks vana mees, kes lükkas ratastoolis istuvat eakat naist. Naisel oli täiega paha olla, see oli ilmselge. 

Mees tahtis ratastooli lifti lükata, aga veidi keeruline, kui pole kogemust. Kuna seisin kohe kõrval, oli tunne, et peaks aitama. Hoidsin liftiust avatuna, onu trügis käru sisse ja üritas seda seal siis pöörata, sest üks ratas oli veel väljas, ja otse lükates sisse ei mahtunud.

Lõpuks siiski õnnestus.

Samal hetkel tuli kuskilt leti tagant kuri tädi. 

Laske see liftiuks lahti, sest see läheb ise kinni.

Selles pole mingit kahtlust, mul polnud kavatsustki sinna jääda seda ust hoidma, seda enam, et kaasa ka juba tuli.

Aga ma ei saanud aru, miks minuga kurjustati.

Vahet pole, naeratasin ja vabandasin.

Onu liftis naeratas mulle, aga porisev tädi porises midagi, millest ma õnneks aru ei saanud.

Igatahes südamesse ei võtnud... vana tõde ju.  Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse!

Ilmselgelt on mul liiga palju aega. Kui kiire-kiire, siis ju ei sekku, siis vaatad, kuidas endaga hakkama saad.

Paar päeva tagasi oli ka. 

Keegi jagas FB-s  artiklit pealkirjaga, kus vihje, et ei direktor ega õpetajad ei märganud, et poissi 9 aastat kiusati. Kuna mul käib Eesti Päevaleht, lisasin paar lauset artiklist, sest pealkiri oli mu meelest liiga provotseeriv.  Jagati ju ainult pealkirja, lugu ennast lugeda ei saanud.

Aga artikli jagajale minu sekkumine ilmselt ei meeldinud... kuigi üritasin hoida madalat profiili ja oma arvamust üldse ei kirjutanud. 

Sellest hoolimata, siis ma kuulsin, kuidas kõik on valesti ja kes kõik peaksid midagi tegema, aga mitte midagi ei tee. 

Loomulikult tundsid siis juba mitmed inimesed, et neile on ülekohut tehtud. 

Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati.

Oli mul vaja minna torkima!

...